AIAHOOLIKU BLOGI | Pähklipureja Aiahooliku versioonis ja tulbid potti


AIAHOOLIKU BLOGI | Pähklipureja Aiahooliku versioonis ja tulbid potti
Foto: Kaia-Leena Pino

Aegajalt ei jõua ma ikka ära imestada, kui palju rõõmu üks tilluke aed pakkuda suudab! Viimastesse päevadesse on seda mahtunud kohe kuhjaga. Imeilusatest riisumisilmadest ja metsikust tihastebandest alustades ning kohaliku pähklipurejaga (või vast oleks õigem öelda pähklitagujaga) lõpetades.

See tore pähklitaguja on iga sügis mu aias oodatud külaline ja ühes ülelendamist alustavate linnuparvedega esimene tõsisem külmema aja kuulutaja. Jutt käib mänsakust, kes hooaja lõpus ikka mu sarapuud tühjendamas käib. Asjalik ja elegantne tegelane. Kui muidu kipub ta parasjagu arg olema ning esimese kaameraklõpsu peale vehkat tegema, siis seekord raatsis ta päris pikalt mulle poseerida ning demonstreeris põhjalikult oma pähklipurustamistehnikat (mis tundub mingi liigutuse või nõksu osas sarnane minu puudelõhkumistehnikale … mitte et ma kirvest hambus hoiaksin muidugi). Ei ole ta elu ka lihtne, pisikese pähkliampsu nimel on vaja ikka tõsist vaeva näha!

Ei tea, kas see tema ja tihaste (neid on kogunenud akna taha nüüdseks ikka päris mitmekümne pealine kamp) suur nälg hoiatab kohe-kohe saabuvate külmakraadide eest? Sel juhul peaks vist südame külmaks tegema ning pelargooni tuppa varjule tooma. Kuigi kohe kuidagi ei raatsi, ta on nii uhkeks põõsaks kasvanud suvega ning lisab aiale mõnusa kirju värvilaigu oma lehtedega.

Seotud lood:

Fotol: Pelargoon “Contrast”


Eks neid värvilaikude lisajaid ole teisigi. Kahjuks kõiki tuppa varjule tuua ei saa, seega tuleb nende ilu seni nautida ja pildile püüda kuni öökülmad platsi puhtaks teevad. Ilus on veel!

Loe veel

Ja tegelikult on tõeliselt üllatav, kui innukalt suvelilled vihmade saabudes uuesti õisi kasvatama asusid. Äärepealt oleksin nii lõvilõuad kui maja ääres olevad kivikilbikud suve lõpupoole juba välja kraapinud, sest tundus, et sellest kuumusest ja kuivusest tingituna ei saa neist enam asja ning teist õiteringi enam ei tule. Kuid siis ilmusid vihma peale kui võluväel uued pungad ja peagi oli kõik taas õites! Hea, et liigselt ei kiirustanud!

Kuid ega sellest, et hooaja lõpp on paistmas, ei saa tegelikult ei üle ega ümber. Nii andsingi järele ja tõin mõne sügistooni juurde ning täiendasin põisenelate sügavlillat kanarbike kärtsroosade ja valgete õitega.

Ja tundub, et ka nõgeselehine vesikanep on sügisel pikalt kaunis püsija. Mille üle on muidugi ainult heameel. Ning tema kõrval on end kenasti sisse sättinud igasügisene seenekuhil, keda ma kuidagi salvestamata jätta ei saanud.

PS! Kui nüüd piltidelt tundub, et filosofeerin siin niisama ja suurt midagi aias ei tee, siis see mulje on ekslik. Kuna ilmad on mõnusad, olen iga hommik varem ärganud ja enne tööd ühe korraliku riisumistiiru teinud — nii saab ka vahtra lõputuna tunduv lehevaru mõnusalt kokku aetud (ja hommikvõimlemine pealekauba tehtud). Naaber küll viimati vaatas ja kommenteeris, et oh jah, et see vaher on ikka üks paganama vaev, et nemad võtsid maha, kes see ikka neid lehti riisuda jaksab. Mulle aga meeldib! Sügisest silmarõõmu kui palju ja selliste ilmadega on riisumine puhas nauding. Tasapisi lõikan ka lillepealseid maha, nii kuidas kolletamisjärg parasjagu kellegini jõuab. Pojengipealsed ja hostad jõudsin kärbitud ning eilse päikeseenergiahooga said ka kõik kitseenelate puitunud varred maha võetud ja jäätmejaama viidud. Heaks abimeheks oli siinjuures hekilõikur — muidu on see ikka üks meeletu töö ja vaev. Nüüd aga siuh ja tehtud (noh, või enamvähem siuh).

Ja veel — ka tulbid ämbriga kasvuhoonesse katsetus sai valmis. Eks kevadel ole näha, kas õnnestub või mitte. Netiavarustest paistab, et paljudel õnnestub, ehk siis minul ka!

LOE LISAKS:

Oktoober aias — tööd, mis tuleks veel enne külmade saabumist ära teha

Soe sügis soosib heki pügamist — kui palju lõigata?

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare