Meenutusi nõukogude ajast — kodutööde jaotamisest naise ja mehe vahel
Perenaise tööpäevas leidub harva mõni tund tõeliseks puhkuseks, sest ikka on midagi vaja veel teha ja korraldada. Ka kodakondsed kipuvad tihti unustama, et ema või abikaasa vajab puhkust niisamuti kui tütred-pojad ja meeski. Perenaise töö on märkamatu ja sellega ollakse harjunud. Vaevalt tuleb kellelgi pähe, et perenaine astub päeva jooksul köögis 9000-19000 sammu, et ta keskmise suurusega korteris edasi-tagasi kõndides läbib 4000-5000 km (s.o. teekond Tallinnast Kesk-Siberisse), et liftita maja neljandal korrusel elades teeb ta treppi mööda ronides aastas niisama palju tööd (ligikaudu 2,2 miljonit kg/m), kui kulub Alpides oleva Zugspitze (kõrgus 2963 m) otsa ronimiseks 13 korda järjest. Majapidamistöid saab aga võrdlemisi ulatuslikult mehhaniseerida. Perenaist abistavad pesupesemismasinad, tolmuimejad, põrandate poonimise mehhanismid, köögikombainid jt seadmed, mis tunduvalt vähendavad füüsilise töö erikaalu koduses majapidamises (L. Lints, D. Luitva jt. “Perenaise käsiraamat”, 1968).
Kui mehed kulutavad kulutavad päevas kodustele toimetustele keskmiselt 1,5 tundi, siis naised seevastu kolm korda rohkem ehk 4,5 tundi. Eriti kasvab kodutööde koormus laupäeval, mil naised-pereemad teevad kodutöid ligi ühiskonnas tehtava tööpäeva ulatuses, s.o. seitse tundi. Erinevuste väljaselgitamisel meeste ja naiste poolt tehtavas kodutööde mahus ilmnes ühe peapõhjusena aegade jooksul väljakujunenud traditsioonilise ettekujutuse — naise kui kodukorrastaja ja lastekasvataja rollihoiaku püsimine. Võrreldes möödanikuga on aga muutunud kodutööde iseloom. Varem füüsilist jõudu nõudnud majapidamistööd nagu puude saagimine ja lõhkumine ning vee sissetoomine ja väljaviimine omavad kaasajal üha vähemat kaalu. Kodumasinate hulga suurenemine ajavahemikul 1973-1978 a. oli märgatav, eriti tõhus on olnud kodutehnika levik kolhoosiperedes, kui 1973. a. oli seal külmikuid ja tolmuimejaid 48% peredest. (…) Lisaks kodumasinate abile on aga üheks naiste kodutööde hõlbustamise teeks meeste ja teiste perekonnaliikmete senisest innukam kaasamine kodutööde tegemisse (A. Kelam “Naise eludilemma”, 1984).
Hindamatu väärtusega on juba lapsepõlvekodus poeglastele soodsa hoiaku kujundamine naiste töödeks peetavate majapidamistööde sooritamisel. Näiteks tõendavad Soome sotsioloogide uurimistulemused, et abielumehi ja poeglapsi saab kõige paremini just igiomasema naiste töölõigu — köögi — kaudu kodutöödesse kaasa tõmmata. Samas ei tohi aga unustada mehe ja naise soolisi iseärasusi. (…) Ei ole mõeldav kõiki perekonnal lasuvaid kohustusi jaotada mehe ja naise vahel võrdselt — see ei ole, ega saagi olla eesmärk omaette. Küsimus on meestele sobivate kodutööde raskuskeskme nihutamises senisest enam naiste õblukestelt õlgadelt meeste füüsiliselt tugevamale turjale.
Kõneledes kodustest majapidamistöödest, ei tohi unustada, et laiemas mõttes haarab see ka pere eramu, suvila, ehituse ja remonditöid, individuaalsõidukite hooldamist jt töid, mis on jäänud põhiliselt meeste hooleks. Seetõttu ei ole alust väita, et mehed ei tee üldse või teevad väga vähe majapidamistöid. Igapäevaste kodutööde jagamisel tuleb silmas pidada nii mehe kui naise hõivatust väljaspool kodu ning sellest tingituna abielupoolte füüsilise ja vaimse pinge erinevust (A. Kelam “Naise eludilemma”, 1984).
LOE LISAKS:
