Kortermajade tarbeveetorustikku vahetama asudes peab tundma uute materjalide iseärasusi
Kortermajade tarbeveesüsteemide rekonstrueerimisel jõutakse varem või hiljem hetkeni, kus tuleb otsustada, millisest materjalist torustikku kasutada. Kortermajadesse rajatud omaaegsed teraspüstikud on tänaseks üsna halvas seisus, sest rooste ja katlakivi on oma töö teinud.
Renoveerimisel on võimalik valida tänapäevaste plastmaterjalide hulgast, näiteks polüpropüleeni, komposiittorude või modifitseeritud polüetüleeni ehk Pe-Xa vahel. Kõikide nende materjalide eelis terase ees on see, et need ei korrodeeru ja normaalse ekspluatatsiooni juures ega ummistu katlakiviga.
Muidugi on igal materjalil omad iseärasused, millega peab uute püstikute projekteerimisel kui ka ehitamisel arvestama. Vastasel korral ei pruugi tulemus olla rahuldav ja püstikute eluiga võib kujuneda oodatust lühemaks.
Kui palju on ruumi torustiku jaoks?
Püstikute kavandamine sõltub sellest, kui palju on kasutada vaba ruumi, st kas on tegemist püstiku šahtidega või vabalt kulgeva püstikuga. Šahtidesse paigaldatavate püstikute puhul on võimalik kasutada näiteks Pe-Xa materjale, mille ekspluatatsiooniaeg on muljetavaldavalt pikk - mitte vähem kui 50 aastat. Pe-Xa materjali iseloomustab suur joonpaisumine, mis seab kasutamisele piiranguid. Kuna temperatuuri muutumisel toru märgatavalt pikeneb või lüheneb, siis ei sobi see nähtavalt kulgevate püstikute ehitamiseks. Pe-Xa on elastne materjal ning piisab, kui korrustel väljavõtted liitmiku kohalt jäiga toega kinnitada. Tugedevahelisel alal võib lasta torul vabalt välja nõtkuda. Kuna tekkivad jõud on suhteliselt väikesed, ei tekita need torule enesele ega ühenduskohtadele erilist ohtu. Vertikaalsete püstikute maksimaalne jäikade tugede vaheline vahekaugus on 6 m.
Teadma peab materjali joonpaisumist
Peaaegu sama suur joonpaisumistegur on ka teisel üsna levinud torumaterjalil – polüpropüleenil (PPR). Seega tuleb ka selle materjali puhul soojuslikele deformatsioonidele tähelepanu pöörata. Kuna PPR-torud on suhteliselt jäigad ja sirged, on kompensaatorite kavandamine ja torude kinnituskohtade valik väga oluline.
Joonpaisumine ei toimu ainult pikenemise suunas. Kui paigaldada näiteks soojadel suvepäevadel külma vee püstikuid, siis hakkab siin toimuma hoopis soojuslik lühenemine, mis sageli on pikenemisest ohtlikum. Kui pikenemisel on torudel võimalik külgsuunas mingil määral läbi nõtkuda, siis lühenemisel sellist võimalust pole ja see seab ühenduskohad üsna raskesse olukorda ja halvemal juhul võib tekkida ka avarii.
PPR-torude puhul kasutatakse tavaliselt sulatamisega tehtavaid ühendusi. Täpselt tuleb jälgida nii kuumutamise kui ka jahutamise režiime, sest vastasel korral ei toimu liitekohal toru ja liitmiku materjalide korralikku homogeniseerumist ja mehaanilisest tugevusest ei pruugi piisata.
Kolmandaks kasutatakse püstikutes plastmaterjalidest veel komposiittorusid, mis kujutavad endast mitmekihilisi torusid, millel üks kihtidest on tavaliselt alumiinium. Alumiiniumikiht paikneb reeglina kahe plastikihi vahel ja on viimastega sidekihtide abil seotud. Tänu alumiiniumikihile on komposiittorude joonpaisumine metalltorudega võrreldav. Tänu väikesele joonpaisumisele sobivad need torud ka nähtavaks paigalduseks. Komposiittorusid ühendatakse tavaliselt pressitavate ühenduste abil. Komposiittorud on viimase 10−15 aasta jooksul leidnud üsna hea vastuvõtu ja neid kasutatakse võrdlemisi palju. Torustiku rajamisel tuleb valida omavahel sobivad torud ja liitmikud ning järgida toru valmistajate paigaldusjuhiseid.
Allikas: Uponor, Jüri Püss
