16 aastat tagasi soetatud suvekodu kerkis Kaju nime kandnud talu asemele, kus endine eluhoone oli mäda ning ümbrus räämas. Nüüdseks on talukohal uus hingamine ja uus nimi. Mardi talu on toredale perele päriskoduks kaheksandat aastat.

Kodu ehitamisel, sisustamisel ja aia kujundamisel mõtlesid Mart ja Lilian esmalt enda ning laste vajadustele, kuid peagi ka oma külalistele ja Saaremaal puhata soovivatele sõpradele.

Kui me 2015. aasta suvel “Kauni maakodu” konkursi raames nende talu külastasime, oli aed imekaunis ja õisi täis. Nüüd, talvel, puhkavad peenrad lumevaiba all. Mardi ja Liliani rajatud talu sai mullu konkursil võidu lapsesõbraliku kodu kategoorias.

Peremehest sisekujundaja
Maastike pere kodu on nagu hiiglaslik rehielamu. Tegelikult on see kokku pandud Kilingi-Nõmme kahe vana maja palkidest. Suures majas jätkub kõigele mõnusalt ruumi. Kodu planeeringu aitas teha Mardi koolivennast arhitekt Martin Kõo, kes järk-järgult on aidanud peremees Mardi ideid ellu viia. Lilian kiidab oma abikaasa originaalseid sisustusideid, valikuid ja maitset. Mart omakorda märkab häid sõnu öelda perenaise valitud sisustustekstiilide kohta. “Lilianile meeldib ka aias toimetada. Kui ta saaks, siis suvel vist isegi magaks peenardel lillede kõrval,” lausub perepea. Naerusuine Lilian vaid noogutab seda kuuldes.

Elumajja sisenedes üllatab meid avar ja minimalistlikult sisustatud esik. Selle põrand on nii puhas ja läikiv, sest on kaetud epoksüüdlakiga. Laki all on kivitööstuses pooleks saetud tellised ja põrandaküte.

Esimene põrandalakk, mis kividele kanti, ei pidanud vastu ning põrandakive oli väga raske puhastada. Nüüd on põrand märksa ­lihtsamini hooldatav. Majas, kus käib palju külalisi, tuleb sellega arvestada.

Esikus seisab ka perekonna väga uhkete kaunistustega seif. Mardi andmetel on see tehtud Riias 1800. aastal ning mingi aja kuulus Kaarma kolhoosile. “See käib põhjalikult lukku ning lahti ei ole seda lihtne saada. Isegi kui uks pole lukus, ei jaksa seda igaüks lahti tõmmata,” märgib Mart. Esikust saab väikese akna kaudu kööki piiluda ja näha, kes seal askeldab ja mis toitu parasjagu valmistatakse. Mia ja Linda kasutavad aknakest sageli selleks, et köögis toimetavale emale nalja teha.

Häälest ära valgusti
Märkame, et aknalaudu suures elutoas ei ole. Mart teab, et Lilianile meeldinuks nendel potililli poputada, aga siin oleks need jäänud söögilaua juures askeldajatele ette. Nii telliti Põlvamaalt hoopis akna kohale riiulid, mis on kombineeritud sepisest kardinapuuga. See on tore koht, kus eksponeerida nägusaid nõusid, mida pidevalt vaja ei lähe.

Köögimööbel on nägus ja hele. See on uus ning tellitud kohaliku mööblimeistri ärist. Uus on ka köögipõrand — pärast seda, kui ühe santehniku ammune viga köögi laudpõranda ära rikkus.

Jämedad tugipostid, mis siin lage toetavad, on leitud Harilaiu rannalt. “Need olid nii läbi vettinud, et kaheksa mehega jõudsme vaevu autokasti sikutatud,” meenutab Mart.

Avar, suurte maalide ning antiikmööbliga sisustatud elu- ja söögituba on hästi hubane. Siin kostitatakse külalisi ning veedetakse perega võimalusel koos aega.

Söögitoanurga suur puhvetkapp toodi Riia antiigiärist. Selle ilu mahutamiseks pidi Mart koguni üht tugiposti veidi saledamaks saagima. Nüüd istub see nagu valatult oma nurgas. Söögilaud ja toolid on pärit nende linnakodust. Tegelikult laskis Mart toolid ühel antiigimeistril teha talle meeldima hakanud vana söögitoatooli järgi. Need sobivad kummuti ja vana ­söögilauaga ­ülihästi kokku. Lauda valgustab vana kontrabass, millest Mardi käe all valgusti sai.

Kunagi muusikakoolis õppinud mees teab, et väärt pilli lõhkumine pole kena tegu. Nii ta veendus enne meisterdama hakkamist, kas pilli saab mängukõlblikuks ja häälde timmida. Käis kontrabassiga isegi professionaalsete muusikute jutul. Ei saanud uhkest pillist muusikariista, küll aga vahva valgusti, mida on tore vaadata ka siis, kui elektrit pole.

Diivanil istujad võivad nautida rõõmsas värvigammas Eesti kunstnike kauneid maale, mis tõmbavad pilgu palkseintelt endale. “Kunst on meie suur hobi, kogume seda ja ostame ka reisidelt kaasa.”

Elutoas oli kolm lillemaali Merike Lättelt ja üks põnev maal Piret Veskilt ning üks Uruguay kunstniku töö. Nurgas ootab klaver, millal Mia ja Linda muusikakoolis antud palu harjutama hakkavad.

Toit tuuakse lauale skandinaavialikult heledast ja avatud planeeringuga köögist, milles vanamoodne puudega köetav pliit ning selle taga hiiglaslik tellisahi. Jaanuaripakase ajal köeti ahju iga päev. Kohe kui õues temperatuur tõusis üle kümne miinuskraadi, saadi hakkama ülepäevase kütmisega. Mart ütleb, et väärt ahjumeistri leidis ta kohalike hulgast ning pole oma valikut siiani kahetsenud. Küttekeha tellistel näeb näpujälgi, mis annavad tunnistust vanast ehituskivist ja käsitööst. Mart sai need lagunenud tsaariaegsest sõjaväekasarmust. “Tahtsin just neid sõrmejälgi eksponeerida. Lahe on mõelda, et keegi on neid telliseid oma käega ahju küpsema pannud,” leiab peremees.

Pere ajalugu maalides ja piltides

Ahjust teisele poole jääb trepp, kust saab tõusta magamistuppa ja tüdrukutele kohandatud majatiiba ning trepi kõrvalt pääseb ka aurusaunaga vannituppa.

Trepihalli teisel korrusel on kontoriruum, mille riiulid on täidetud raamatutega, seinad maalidega, mille autor on Mardi vanaisa Aleksander Arnold Maastik (end Martenson), ning rohkete perefotodega.

Selgub, et Liliani hobi on fotograafia. Suurem osa pilte on kenasti albumitesse paigutatud ja parimad raamitud. Lilian soovib, et lastel, kui nad kasvavad, oleks hea vaadata, milline oli kodu ja aed siis, kui nad olid väikesed.

Trepihallis on ka Mardi töölaud, millest tulevikus saab tüdrukute õppimislaud. Antiigiärist leitud tore kirjutuslaud peab veel kaua vastu. Kui pereisa lauda lähemalt uuris ja sellest mõned paberid leidis, selgus, et see kuulus kunagi maestro Eri Klasile. Seda enam toda mööblitükki nüüd hoitakse. Kohe naabrusesse jääb peremehe ja perenaise magamistuba. Mart ehitas ise abieluvoodi. See tundub üüratult suur ja kõrge. Peremees seletab: “Tahtsin voodist merd näha!”

Tõepoolest! Voodi vastas olevatest akendest paistab rannajoon. Vaatest ei hooli vaid voodi pehmust nautiv noor pärslane Chiquitita. Imestusest suureks lähevad silmad aga siis, kui kardin tõmmatakse eest katusealusel garderoobitoal. Seal seisab vana pianiino, millest Mart tegi Lilianile daami buduaari hästi sobiva hiiglasliku ehtekarbi. Klaviatuuri asemel sillerdavad ja sätendavad seal hoopis kõrvarõngad, käevõrud ja keed. Mõned klaveriklahvid on saanud ehtesahtliteks. Kõlakoda ja isegi klaveri alumine osa on perenaisele nii vajalikeks panipaikadeks ehitatud.

Sellegi pilli puhul oli tegu häälest ära instrumendiga, mille ümberehituse eel pillimeestelt küsimas käidi. Hääletut pianiinot nurgas hoida, et sellelt vaid tolmu pühkida, olnuks lihtsalt mõttetu.

Külalisteveski ja kivist lambad

Huvilisi, kes tahtsid näha, kuidas pealinnast Saaremaale põgenenud pere kadakate vahel kodunenud on, vooris iga suvega aina juurde. Mardil tuli hakata mõtlema, kuhu nad majutada. Maja teisel korrusel asuvast külaliste magamistoast jäi peagi väheks. Sageli rõõmustavad neid ­külaskäikudega ka Mardi kaks täiskasvanud poega Indrek ja Madis ning tütar Maria.

Nüüd on pisitütarde nimedega ehitud kaks kõrvalhoonet, kuhu öömajalistele ase teha. Linda-nimeline majake, mis seisab hoovil, on ainus vanast talukohast alles jäänud palkhoone. See oli kunagi ait ja saun. Kuna mitu palki olid majal mädad, tuli need asendada. Maja sai veidi teise kuju ja sootuks uue sisu, et vajadusel külalisi majutada. Villa Mia nimega majake, mille palgid on toodud mandrilt, asub elumajast veidi kaugemal tiigi ääres. Selleski hubases majas saavad suvepuhkust nautida kõik, kes soovivad Saaremaal puhata. Peagi märgati, et nendest majadest jääb ka väheks. Nüüd saab piiravate kiviaedade ja lopsakate Liliani sätitud lillepeenradega maastikult liikuda uue tuuleveski juurde.

Kunagi kuulus see maatükk naabrile, aga Mardile meeldis sealne maastik ja lagunenud pukktuulik. Viimaks sai uusasunik naabri maamüügi osas nõusse ning püstitas PRIA toel tuuliku asemele ruumika veski, kus nüüd mitmel korrusel saab huvilistele majutust pakkuda.

Lisaks on naabruses grillmaja ning kultuurimajaks kutsutud suviste pidude ruum. Mardi tallu on juba rajad sisse tallanud nii sünnipäevalised kui pulmpaarid. Tööd on pererahval palju kogunenud. Puhkuseaega jääb napiks.

Sel ajal kui Lilian peenardes müttab, loob Mart vabal ajal tuuliku juurde maakivimürakatest 101 kivist lambaga parlamenti, kes kõik väga tähtsalt ametis — üks passimas arvutit, teine tukkumas jne. Kaks totaka ilmega lammast, kellest üks teisele midagi sosistab, kükitavad juba praegu põllul ning ootavad ülejäänud karja liikmeid või siis veskis puhkajaid. “Kunstiväärtus pole selle juures oluline,” lausub Mart. “Lihtsalt tore oleks, kui inimesed kas või sellepärast siia pärapõrgusse tuleksid.”

  • Lugu ilmus veebruarikuu Maakodus. Osta märtsinumber poest või telli SIIT.