Disainer Tom Dixon: mind inspireerivad skulptuurid ja kosmose uurimine ning muusika ja metallitööd

Britt Tom Dixon pole kunagi saanud akadeemilist disainiharidust. See pole teda aga takistanud asutamast omanimelist brändi (2002), mis keskendub peamiselt valgustitele, mööblile ja aksessuaaridele, saamast kuningannalt OBE (Order of the British Empire — toim.) auraha teenete eest disainivaldkonnas ega olemast oma töödega esindatud kõikides olulisemates muuseumides.

Dixon rääkis Silvia Pärmannile, kui vähe teda huvitavad trendid ning mis ja kes teda inspireerivad.

Olete disainerina iseõppija — millised on olnud need kogemused ja kes on olnud need inimesed, kes teid on õpetanud?
Mu koostöö Giulio Cappelliniga oli äärmiselt huvitav ning ma õppisin, kui oluline disain tööstuse jaoks tegelikult on, kuidas Itaalia tootjad tõepoolest austavad disaini kui igapäevase elu ja töö tähtsat osa. Ja siis lubas töö Habitati loovjuhina mul avada terve uue aardelaeka, milles olid peidus rahvusvahelise tootmise saladused ja oskused, lao- ja poekeskkonnad, bränding ja logistika.

Copper on kahtlemata Dixoni tuntuim valgusti, alates 2005. aastast toodetud valgustisarjast on kujunenud mõnes mõttes tema visiitkaart. Eestis müüb Tom Dixoni loomingut Inspira.

Te olete mänginud bändis. Kas on suur vahe sellel, kas panna oma mõtted muusikasse või disaini?
See on üsna sarnane tegelikult.

Kas inimesed, kellele meeldis teie muusika, armastavad ka teie disaini?
Seda peate nende käest küsima!

Mis on teie jaoks disainis oluline?
Arvan, et disain peaks muutma asju paremaks. Ma püüan alati luua asju, mis kestavad — mind ei huvita trendid absoluutselt.

Mis teid inspireerib?
Inspiratsioon tuleb minuni tihti tehastes või tootjate juures käies ja nähes, milliseid võtteid nad kasutavad. Mulle meeldib vaadata, kuidas asju tehakse, ja pean tavaliselt asja päriselt valmis tegema, enne kui ma sellega rahul olen. Mind on alati vaimustanud industriaalse maailma sirgjooneline lähenemine ja näiteks inseneritöö, matemaatika ja teadus kõrvuti materjalide ning tootmisprotsessiga. Mind inspireerivad ka sillad ja lennukid ning muuseumid ja reisimine ja skulptuur ning kosmose uurimine ja muusika ja metallitööd.

Aga ka inimesed, nagu Buckminster Fuller või Leonardo Da Vinci, sest neil lihtsalt olid suurepärased mõtted. Mulle meeldib töö, mida Kostantine Grcic teeb, aga ma leian end üsna tihti vaimustust tundmas, nähes üsna tundmatute disainerite tööde prototüüpe, millel on potentsiaal midagi muuta.

Kas teie tööde hulgas on mõni, mida võite enda lemmikuks nimetada?
Raske öelda …

Te näite praegu olevat keskendunud aksessuaaride loomisele. Kas sellel on praktiline põhjus?
Tegelikult mitte — ma lihtsalt tahan alailma midagi uut proovida.

Ja samal ajal olete töötanud objektiga, mis on suuruseskaala teises otsas — 350 toaga hotell Londonis. Kas te võiks sellest lähemalt rääkida?
Meie jaoks on hotell unistuste töö — see lubab töötada väga erinevat tüüpi ruumidega: spaad ja baarid, restoranid ja magamistoad, konverentsiruumid ja koridorid. Mõte, et me võime luua terve omaette universumi, milles inimesed elavad terve päeva või isegi nädala — mis võiks selle juures mitte meeldida?

Mondrian Hotel avab Londonis uksed sel aastal.

Me mõtlesime kuldajal üle Atlandi sõitnud aurikute peale, see oli meie lahenduse stardipunkt. Me tahtsime, et tubades valitseks kajuti atmosfäär, kus kõik on väga kompaktne, põhjalikult läbi mõeldud, just sellesse ruumi ehitatud.

Me pühendasime tohutult aega sellele, et kujundada vastuvõtuala. Kujundasime sinna massiivse ehitise, mis on inspireeritud laevakerest, millesse on puuritud avad, mis lubavad väljast vaadata lobby’sse ja restorani, see kõik on vasega kaetud.
Me kasutasime üldse väga palju metalli — ennekõike vaske, mida on rakendatud kogu majas, aga ka kivi ja marmorit ning Londoni telliseid, mis on kõige aluseks.

Mida sooviksite järgmisena luua?
Kõik, mida ma veel teinud pole, tundub põnev … Mulle meeldiks teha maju ja sildu ja autosid. Mulle meeldiks, kui oleksin seotud asjadega, mille ehitamisel pole seni väga disainile mõeldud. Mul pole kunagi olnud mingit konkreetset plaani, kõik, mis on juhtunud, on olnud meeldiv üllatus. Nii et ma loodan, et tuleb veel üllatusi.

Ma tõesti usun, et disainil on jõud muuta suuri asju, ja loodan ühel päeval olla osa sellest.

Tom Dixoni elu ja karjäär on olnud ebatavalised algusest peale — endine muusik ja praegune disainer on sündinud 1959. aastal Tuneesias. Disainivaldkonnas sai ta tuntuks 1980ndatel, kui ta asutas stuudio ja poe Space, kus tegutsesid peale tema veel mitmed noored disainerid.

Lugu ilmus ajakirja Diivan augustinumbris. Vaata ka www.telli24.ee.