Tunnetus – sisekujundaja võlukepike ja visiitkaart

Intervjuu sisekujundaja Maarja Margaga!
Tunnetus – sisekujundaja võlukepike ja visiitkaart
Fotod: Sadu-Triste Juurikas

Maarja Marga demonstreerib suurt musta värvi köögilauda ja selle kohal kõrguvat maali — mererohelises kleidis daami, kellel punane pott kummuli peas ja kahvel kõrvas. Laud ei mõju raskelt, sest sulab ühte tumeda põrandaga, ning seda kaunistavad daami kleidiga harmoneeruvad aksessuaarid. Sisekujundajana valdab ta oma ala võlutrikke ja teab, et üks nendest on oskus tunnetada tervikut

Alustame algusest. Kuidas sinust sai sisekujundaja? On see olnud ammune unistus või puhas juhus?

Õppisin seda ühe aasta Eestis ja seejärel Lissabonis, ülikoolis Universidade Lusófona de Humanidades e Tecnologias, kuhu kõigepealt läksin vahetusüliõpilaseks ja kuhu lõpuks jäin kokku kolmeks aastaks. Olen vist tõepoolest kogu aeg tahtnud kujundajaks saada. Mäletan, kui vanematekodus käisid külas näiteks arhitektid, näitas mu isa neile mu tuba ja rääkis, et soovin aina midagi kujundada. See oli kuidagi eriline tunne, mis sai siis isa poolt sõnadesse pandud. Nii et kõik on läinud sujuvalt ja loomulikult.

Oled ühe oma inspiratsiooniallikana toonud välja Casa Cavia restorani Argentiinas, öeldes, kuidas sealne “segu nooblitest naudingutest pakub erilist võimalust oma vaimu ja hinge hellitamiseks”. Räägi sellest allikast lähemalt — kuidas sa seda oma töös rakendad?

Seotud lood:

Mulle meeldisid Casa Cavias teatud detailid ja see, kuidas seal on seotud omavahel kokku arhitektuur, restoran ja raamatupoekene. Kogu see interjöör oli nauditav erinevate meeltega. Ülikoolis õpetati, kuidas koostada sisekujundusprojekti, ergonoomikat, lahendada ruumiprogrammi ja ära tunda inimeste käitumismustreid, kuid mida seal ei õpetatud ja mida ei saagi õpetada, on stiil ja tunnetuslik pool, mis tuleb tegelikult kogemusega. Seetõttu kasutan sisekujunduses kunsti ja soovitan seda võimaluste piires ka klientidele — kunst loob ruumile identiteedi ja annab karakteri, seob kokku erinevad nüanssid ja toonid. Miskipärast tajume üht osa ümbritsevast palju vääruslikumana kui teist osa, kas pole nii… See kõik ongi tunnetuslik tasand. Mingil põhjusel valime just tajutavalt väärtuslikumaid keskkondi ning asju enda esitlemiseks ja esindamiseks ning just sellises kohas soovimegi elada ja töötada.

Foto: Silver Gutmann

Rääkides inspiratsioonist ja natuke naljatledes — nagu Instagrami abiga võib olla igaüks täna ise fotograaf, või Pinteresti ideede abiga olla igaüks ise sisekujundaja. Sisekujundus on populaarne eriala ka ülikoolides. Mis on sinu isiklik visiitkaart, mille poolest eristud? Kas selle sama “tunnetuse” poolest?

Ma arvan, et eristutaksegi käekirja poolest. Meie erialal, Eestis vähemalt, on palju eraettevõtjatest sisekujundajaid, nii et lõpuks on kõik kinni inimeses ja omavahelises klapis. Kui kliendiga tekib sünergia ja sind usaldatakse, siis on ka projektil kohe voolavus. Nii et minu visiitkaart olengi mina ise ja minu projektid, minu isiksus ning käekiri. Tunnetusel on siin kindlasti suur roll, mistõttu eelistan alati kliendiga enne tööle asumist kohtuda, eriti kodukujunduse puhul. See on ikkagi isiklik ruum ja selle kujundamine eeldab mingil määral inimese tunda õppimist. Isegi kui klient saadab ruumist fotod ja küsib hinnapakkumist, on parem minna kohale, et näha ja tajuda kõrguseid ja valgust, materjale ja mahte. Iga projektiga kaasnevad ka emotsionaalsed otsused objekti välimuse ning materjalide tunnetamise küsimuses kui ka kõikide detailide ettekujutamisega enne kui see on paberil. Sisekujundajad, arhitektid, disainerid ei tegele ainult hoonete ning veebilehekülgede disainimisega, vaid tihti ka just taju küsimusega — mis sobib kuhu ja millega kokku. Disainer on nii intuitiivne intelligent kui ka visionäär.

Ja kunst kui selline — kas võtta seda omaette detailina või orgaanilise osana tervikust? Kui disaini ja kunsti vahe seisneb sellest, et esimene on funktsionaalne ja teine mitte, siis tegelikult, ka kunstil võiks olla nö funktsioon — see on vaadeldav. Kahtlemata on esteetikal ja loomingulisusel sisekujunduses sama suur roll kanda kui ergonoomial ja funktsionaalsusel.

Foto: Annike Laigo tušijoonistused ühes Maarja teostatud sisekujundusprojektis

Tõepoolest, küsimus sellest, kas disain on kunst, on sama lõputu kui küsimus sellest, mis üldse kunst on. Kui lähtuda antiiksest arusaamast, et kunst on meisterlik oskus midagi luua, siis sisekujundus oleks antud juhul luua oskus luua esteetiline interjöör. Mida kunst selles laiemas mõttes inimesele annab?

Nii üksiku kunstiteosega kui kogu interjööriga: valgus, värvid, kõrgus, saame luua meeleolu ja tekitada emotsioone. Psühholoogias on palju uuritud seda, kuidas mingid värvid mõjuvad inimesele. Kogu ümbritsev keskkond ning asjad mõjutavad märkamatult inimese emotsionaalset kui ka füüsilist seisundit, põhjustades rõõmu, ängistust, mugavust ja ebamugavust. Näiteks nagu kohvikutes, kus toolide ja laua kõrguste vale vahekord tekitab ebamugavust. See kõik on seotud ikka ja jälle tunnetusega, samas muidugi ka inimese maitsega. Ilus ja mugav interjöör annavad hea tunde.
Näiteks kujutava kunsti puhul meeldivad mulle endale abstraktsed tööd ja illustratsioonid, aga kliendil soovitan alati välja selgitada tema enda maitse ja kunstinärv, sest tema on ju see, kes neis ruumides lõpuks elab või töötab. Soovitan tihti külastada näiteks Eesti kaasaegset kunsti pakkuvat noar.eu lehekülge ja käia erinevatel näitustel, või läheme koos mõnda kunstimuuseumisse. Niimoodi selguvad esmased eelistused.

Foto: Kunst on interjööris oluliseks elemendiks

Siit avaneb suurepärane võimalus hüpata järgmise filosoofilise küsimuseni maitsest. Öeldakse, et maitse üle ei vaielda, ja et kunst on justnimelt maitse asi. Kas sellest võib järeldada, et ka hea sisekujundus on suuresti maitse küsimus, või on siin siiski mingisugused üldkehtivad mängureeglid ja standardid?

Ühelt poolt on olemas standardid, mis puudutavad tehnilisi tingimusi ja ergonoomilisi nõudeid, mida sisekujundaja peab tahes tahtmata silmas pidama. Neile järgnevad materjalimängud. Väga palju on viimastel aastatel hakatud põrandakattematerjale, näiteks puitparketti või keraamilise plaate, kasutama seintel. Nii justkui murtakse vanu standardeid ja luuakse uusi. Eestlaste maitse jaoks on kindlasti turvaline valik hele tamm ja valged seinad, niiöelda skandinaavia stiil, kuid kujutava kunsti osas pole ma keskmist maitset oma karjääri jooksul veel täheldanud. Funktsionaalsus kui ka esteetika on ju võti inimese heaoluks, samas on keeruline vastata küsimusele, miks ja kuidas seda hinnatakse. Niisamuti nagu on inimesi erinevates mõõtudes, peab alati olema mänguruumi ka sisekujunduse standartides.

Aga kas on mingeid tabusid? Milliseid eelarvamusi ja kahtlusi oled pidanud oma töös kummutama ja hajutama?

Eestlane pelgab ehk väikest ruumi — et suur maal ja tumedad asjad teevad ruumi väikeseks, kuigi tegelikult võivad need just ruumi avardada. Heaks näiteks on Huupi maalid, millest ühe ostsin paar aastat tagasi, kui Tallinn Art Weeki raames toimus minu kodukontoris Voronja Galerii organiseeritud korternäitus. Näituse külastajad olid üllatanud, kuidas tema maalid ei mõjunud siin oma suuruses ja tumeduses sugugi süngelt, nagu oleks võinud eeldada neid galeriis nähes. Nagu must lagi Juhan Liivi samanimelises luuletuses, võib tume pind anda juurde hoopis sügavust, otseses ja kaudses mõttes.
Olen selle mõiste — “must lagi” — peale palju mõelnud ja alati tahtnud ka tumedaid toone interjööris kasutada, kuni ühes kontoris see võimalus tekkis. Klient pelgas alguses, et ega see lagi talle niiöelda pähe ei kuku, kuid lõpuks vaimustus väga. See tekitab piirideta tunde, lõpmatuse efekti. Muideks, selles kontoris on teostatud ka kliendi enda kunstiidee — Liisa Kruusmägi maalitud koosolekuruumide klaasseinad.

Veel ühes oma projektis oled seina sättinud Margus Tõnnovi maalid ja Annike Laigo tuššijoonistused. Teise projekti keskmes on Lola Liivati maalid. Kuidas nende lahendusteni jõudsid?

Esimesel puhul soovis klient, et teosed seostuksid ajaloolise hoone olemusega. Selles tulenevalt pakkusin välja Margus Tõnnovi “Maitsete” maaliseeria, millega olin eelnevalt tuttav ja mille tekstuur haakus ruumi industriaalsete materjalidega. Annike Laigo “Ink Series” oli mulle samuti varasemast tuttav Disainioksjoni kaudu, mida ma ise aastaid Disainiööl korraldasin. Annike tehtud marmoriseering-plakatid on lihtsad ja diplomaatilised — sobivad igasugusesse ruumi.

Lola Liivati maalidega projekti puhul toimus protsess teistpidi — kliendil oli olemas suur kollektsioon, millest lähtuvalt soovis ta ruumilahendust, mis kõik maalid ära mahutaks. Kunst oli see, mis vajas perspektiivi ja õhku enda ümber, mille järgi hakkasime korterit n-ö ümber ehitama.

Foto: Lola Liivati maal Maarja tehtud sisekujundusega elamises

Mainisid eelnevalt noar.eu kaasaegse kunsti keskkonda. Kuidas sa sellele lisaks veel end kunstimaailmas toimuvaga kurssi viid? Kuidas leiad näiteks mööbli, lambid ja muud aksessuaarid?

Sirvin ajakirju ja käin näitustel, lisaks kutsuvad kunstnikud ise mind enda stuudiotesse ja galeristid galeriidesse. Erialase töö kaudu tekivad aastate jooksul ikka kontaktid ja tutvused, kelle poole vajadusel pöörduda, seejuures eelistan kohalikke ja kodumaised tegijaid. Nii nagu näiteks moefotoseeria juures tuuakse välja nii fotograafid, stilistid kui meikarid, toon ka mina alati välja teised autorid, kelle loomingut olen oma projektides kasutanud. Pean seda oluliseks ja selliseid kontakte on korduvalt hiljem küsitud mu käest, et kust on pärit see diivan ja see laud jne…

Korraldasin ka neli aastat koos Tõnis Vellamaga Disainioksjonit, mille kaudu tutvusin tohutult põnevate toodete ja tegijatega nii kodu- kui välismaalt, kust sain palju kontakte. Seal tegime koostööd veel Tarbekunsti- ja Disainimuuseumiga, mille arhiividest tuli alati vähemalt üks toode oksjonile. Sedasi tutvustasime ka mõnda nö vanat tegijat. Korduvalt oli avastamisrõõmu, kui mõni oksjonikülastaja leidis, et tal on kodus juba olemas see Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi museaal.
Hoian end kursis ka Tartu Noore Kunsti Oksjoniga, mis toimub kaks korda aastas. Leian end ikka ja jälle sirvimas nende veebikatalooge, mis tekitab tihti wow-efekti.

Foto: Tuuli Vahesaare skulptuur, mille sünnile aitas Maarja kaasa modellirolli täites

Sinu enda kodus on esinduslik valik kunsti — alates Huupi maalidest kuni Tõnis Laanemaa graafikani, sekka ka veel dekoratiivne “männiokkapaneel”! Mida või keda oma kollektsiooni veel ihaldaksid?

Oi, neid on palju! Tegelikult tahaksin skulptuuri. Eelmisel suvel, kui olin beebiootel, olin muusaks ja modelliks Tartu kunstnikule Tuuli Vahesaarele, kes valmistas oma näituse tarbeks minu ainetel kipsskulptuuri. See on selline teos, millest mõned satuvad kindlasti vaimustusse ja mõned võibolla mitte nii väga. Soovisin selle küll ära osta, kuid autor otsustas selle enda seina kaunistama jätta.