Talliveere — uhkete ratsude naabrusse rajatud kodu

 (3)
Maakodu artikkel täismahus
Talliveere — uhkete ratsude naabrusse rajatud kodu
Hubane kodu hobuste kopli servas

Liis Ira ja Mihkel Kangur sättisid oma perele elamise hobuste koplisse. Kodu, mis sai 20 meetrit pikk ja kuus meetrit lai, kerkis põlispuude naabrusesse ning on nüüd tänu asukohale niisuguse moega, nagu oleks seal alati seisnud.

Pere kodu sünnilugu saab alguse Padise tallist, mille Liis ja Mihkel koos sõpradega 13 aastat tagasi ostsid. Esialgu elati talli ehitatud väikeses korteris, millest nüüdseks on saanud tallikontor ja puhkeruum. Väike pind pani noored suurelt ehk päris oma majast unistama.

Valgusküllane köök on leidliku perenaise enda meisterdatud mööbliga.


Krunti valiti talli ümbritsevas hobuste koplis. Liisile meeldis koplinurgake, mis asus tallist umbes 180 meetri kaugusel ning millel kasvasid põlispuud. Nüüd on neil valmis armas ühekordne puitelamu, kus koos linalakkadest laste Otto ja Anniga elatakse. Suurte puude all asuv uus maja moodustab koos puudega terviku, mis jätab mulje, justkui oleks see hoone seal alati olnud.

Liis avab koduukse hoiatades: “Maja puhul arvestage palun kohe sellega, et teinud on selle naine. Võib-olla tunduvad teile mõned asjad pisut vinklist väljas.”

Seotud lood:

Lävepakult ettevaatlikult tuppa astudes ei paista esialgu midagi kummalist ega ehmatavat. Sissekäik on maja keskel ning sellest punktist ühele ja teisele poole vaadates jäävad silma pika maja eri tiibades asuvad otsaaknad. Üks neist näib kuuluvat magamistoale, teises tiivas on avar elutoa aken. Koridori mahuvad garderoob, arvutinurk ning vannitoa uks.

Kõik näeb välja kodune ja helge. Perenaise varasemast hoiatusest hinge pugenud kahtlus asendub uudishimuga.

Tootedisainerist perenaise tehtud söögilaua kohal ripub valgusti, mis näeb välja nagu kallis disanlamp. Tegelikult on see kunagi olnud laudas tibude või põrsaste soojendaja. Aknast paistab õhtupäikese nautimise terrass, kus istudes näeb eemal rohtu söövaid hobuseid.


Et retseptid ära ei kaoks, kirjutati need köögiseinale.


Tootedisainerist sai ehitaja
Umbes seitse aastat tagasi ei olnud sellel maatükil veel mingit ehitist. Olid vaid unistused, ja needki Liisi peas, kes vaatas hulgaliselt läbi internetilehekülgi, et leida kodu ehitamiseks inspiratsiooni. Sellisel otsimise hetkel sattus ta ühe Rootsi arhitektibüroo kodulehele, kus olid ära toodud toreda maja põhiplaanid. Nähtu meeldis talle. “Rootsis näeb selliseid hooneid sageli kauni lahe kaldal ning nendest avaneb vaade merele,” märgib Liis.

Kuigi merevaadet koplist kuidagi ei paista, läks unistuse täitmiseks. Maja ehitamiseks oli Liisil vanavanemate maja müügist saadud raha. “Pärast vanaema surma oli selge, et kumbki tema lapselastest Viljandisse elama ei koli. Ehkki vanavanemate kätega ehitatud maja müüa oli kurb ja raske, aitas selle otsuseni jõuda plaan saadud summa eest oma kodu ehitusele hoog sisse anda. Nüüd võib öelda, et kunagi maja ehitusse pandud esivanemate energia materialiseerus uues kohas uuel kujul,” räägib Liis.

Wall of Fame ehk mälestusseinal ripuvad vanaema neiupõlvefoto ning temale kuulunud arvelaud ja vanaisa antiikne baromeeter. Suli naudib diivanil oma lemmikvaadet.


Oli üsna selge, et eelarve ei võimalda võtmed-kätte-projekti ega suures mahus ehitajate kaasamist. Raske südamega müüs Liis ära oma tollaegse võistlushobuse, müügist saadi ehituseks väike lisafinantseering.

Ehitusfirma abiga sai maja n-ö karp-kinni-tasemeni — katus peal, aknad ja uksed ees ning eluks vajalikud elekter, vesi ja kanalisatsioon olemas. Mitme ehitustööga tuli pereemal endal jätkata.

Hubasele magamistoale annab mõnusat sooja ilmet saarepuidust laudadest paneel, mis on tehtud hobuste äranäritud puust.


“Mul ei olnud põhjalikke teadmisi, oli vaid tahtmine ja lootus, et kõik läheb hästi. Kõik lähedased andsid nõu, aga keegi mu perest ei olnud varem nullist majaehitust alustanud. Jah, see ehitamise aeg oli päris stressirohke,” tunnistab ta. Tegelikult on Liis lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia, mitte ehituskooli. Ta on tootedisainer. “Ülikoolist oli palju kasu! Kohe kui sain oma esimese hea töökoha ja palga, võisime talli osta. Nii lõppes mu tootedisaineri karjäär,” naerab ta.

Maja ehitamine algab teadagi vundamendist. Selle töö usaldas Liis oskajatele. Küll aga oli kavandamisel juurdlemist rohkem, kui ta oleks osanud ette kujutada. “Lintvundamendi jaoks oli meie pinnas liiga savine. Selle saamiseks pidanuks majaaluse pinna täitma killustikuga, kuhu seda läinuks nii palju, et pool ehitusraha oleks ära kulutatud,” meenutab ta. “Valisin postvundamendi, kuigi kahtlesin selles. Imelik oli mõelda, et maja seisab postidel. Aga asja uurides selgus, et tegelikult postvundament sobib ühekorruselisele puitmajale tõesti hästi.”

Ehitamiseks soodsamaid võimalusi otsides avastas ta, et märksa odavam on osta palke ning nendest ise saekaatris lauad ja prussid teha lasta, kui et osta neid ehituspoest.

Kokkuhoiule vaatamata jäi majakarbi juures veel mõni töö ka tegemata. Võõras silm seda kohe ei märkagi. Näitkeks ei ole majal veel välisvoodrit. Liis pani paika tiheda roovituse. Selle ilmestamiseks töötles ta puitu Caparoli puitu vanutava ainega. “Kui muidu tõmbub puit niiske ilmastikuga halliks paari aastaga, siis sellega saab õige tooni paari nädalaga,” seletab Liis. “Tegelikult on see ajutine lahendus nüüd juba seitse aastat maja seinu kaunistanud. Maja peab siiski hästi sooja. Panin soojustust seintesse 20 cm paksuselt, laes ja põrandas on 30 cm. Meie pere jaoks on seda piisavalt!”

Kummut on saadud Mihkli sugulastelt, kardin on Liisi vanaema pärandus.


Tulevikus on Liisil plaan maja siiski laudvoodriga katta.
Kuidas üks naine seda kõike ikkagi oskab? “Olin väiksena palju kõrvalt vaadanud, kuidas isa ja vanaisad ehitasid. Naelad ja haamer olid mulle juba sellest ajast tuttavad. Ülikoolis sai makettide ja mööbli tegemisel kasutatud tööpinke ja tööriistu,” meenutab tragi naine. “Üks töö, mis mulle ehitamise juures aga üldse ei meeldinud ja mille jaoks ma pärast mõningast katsetamist professionaalid palkasin, oli lagede pahteldamine ja värvimine — kael jäi kangeks.”

Siseviimistlustööd jätkusid väikeste etappide kaupa ning võimaluste tekkides. Kodu kujundamine kestab nüüdki veel.

Vannituba ootab vanni. Caparoli lasuurvärvidega seinad annavad põnevaid värvivarjundeid.


Hobustest ei saa üle ega ümber
Õnnelikul kombel õnnestus Liisil hiljem oma kunagi raske südamega müüdud hobune Soomest tagasi osta. Just sellest märast sündis oma tallis varss, kellest on nüüd saanud Liisi kõige armsam, tori tõugu võistlushobune President.

Nagu arvata võib, tiirleb kogu pere elu hobuste ümber. Nii perenaine kui peremees on iga päev seotud nende eest hoolitsemise ja treenimisega. Pereisa on hommiku varavalgest hiliste õhtutundideni hobuste juures. “Ta on aretustöös tohutult pühendunud ja maailma tasemel!” kiidab Liis kaasat. “Lausa nii pühendunud, et see võimaldas enamiku otsuseid selle maja ehitamisel mul endal teha ja ka enamiku ideede teostamisel kätt harjutada. Ma olen üsna jäärapäine ja tahan oma ideed kõik läbi katsetada — õnneks on mul olnud see võimalik, sest Mihkel ei ole eriline sekkuja.”
Kuigi ülikoolis just tootedisaini õppinud, on Liis hobustega seoses enda jaoks avastanud ka graafilise disaini ning tegeleb hobuste treenimise ja tallitööde kõrvalt tõuhobuste pildistamisega ning vastava erialaga seotud trükiste kujundamisega. Talle on uus valdkond sedavõrd põnev, et tahab sellel alal end rohkem harida.

Anni toas on väärikas eas ja uuesti korda tehtud vana raudvoodi ning hobustega tapeet.

Foto: Sven Arbet


Loomulikult on ka Otto ja Anni suured loomasõbrad, kuigi kohustust hobustega iga päev tegelda neil ei lasu. “Nii hullud hobusefännid nad ei ole kui mina omal ajal, aga nad mõlemad ratsutavad,” märgib ema.

Nende pere kõige elavamad − kaks Jack Russelli terjerit Suli ja Shiro, kes saadavad perenaist ja lapsi kõikjal − on hobustest vägagi huvitatud. Kui koerad tuppa tulevad, hüppavad nad hooga diivani pehmele seljatoele. Pehmel diivanipadjal kõhutava koera pilk, rääkimata väikesest rindkerest ja esikäppadest, on keskendunud akna taga rohtu söövatele suksudele, kuid nende tagumised käpad lesivad seljatoel lõdvalt nagu sinna unustatud sokipaar.

Liis lausub muu hulgas, et paljudel ratsutajatel on Jack Russelli terjerid. Teinekord, kui ratsutamisega tegelevad sõbrad külla tulevad, siblivad hoovis koguni viis rõõmsat ja energilist Jack Russelli. Samas on Suli ja Shiro juba teadlikud, kui ohtlikud võivad olla hobused. Mõlemad koerad on oma õppetunnid saanud — ühel koonuasendit mutrite ja poltidega korrigeeritud, teine lausa mitu ööd kliinikus kriitilises seisus veetnud. Liis ütleb, et üks koer õppis oma kogemusest ja hoiab hobusest eemale, teine on aga endiselt üleannetu, teda peab alati manitsema.

Mõlemad koerad on aktiivsed tegutsejad. Näiteks tirisid nad alatasa oma toidukausid toast välja õuemurule, tihti juhtus sedagi, et märkamata jäänud kausist sai autoga üle sõidetud või muruniidukiga üle lastud. Nüüd seda enam teha ei saa. Saaremaal mererannas jalutades leidis Liis õõnsa paekivikamaka, mida vaadates tärkas tal idee, et see sobiks hästi koertele. Nüüd püsib uus toidunõu köögipõrandal kindalt paigas. “Nii on ka paljude teiste esemetega selles majas — ma ei torma asju ostma, mulle ei meeldi tarbida. Tavaliselt tulevad lahendused ja asjad kuidagi ise minuni. Võin vahel kannatlikult mitu aastat oodata, enne kui saan sellise mööblitüki või muu vajaliku eseme, millest olen unistanud.”

Uhkete võistlushobuste ja tõutäkkudega sinasõber Liis oma võimsa Presidendiga.


Laudpõrand versus laminaat
Köök on ühenduses avara söögi- ja elutoaga. Suur punastest tellistest ahi töötab siin ruumijagajana. Sisekujunduses domineerivad looduslikud materjalid, heledad ja helged toonid. Avarad aknad toovad õueroheluse igasse tuppa. “Mulle tegelikult peale sinise ja rohelise muud värvid nii väga ei meeldigi,” tunnistab Liis. “Mustritest meeldivad peamiselt raagus oksad, kõrrelised − ikka selline ehe Eesti värk!” Niisuguseid mustreid näebki tema oma tehtud lauanõudel ja elutoa kardinatel. Köögi ja vannitoa kivipõrandate tegemiseks ning ahju ehitamiseks palkas ta õppinud meistrimehed.

Kui paljudes hinnaküsimustes oli Liis nõus leppima odavamaga, siis põrandatele ei saanud kuidagi hinnaalandust teha. “Ma olen seda meelt, et pigem olen aastaid ilma põrandata ja kogun raha, aga laminaati ma ei taha. Puidust põrandatega on nii nagu teksadega − mida vanem ja kulunum, seda ägedam! Laminaat on nagu dressipüksid − kui tuleb auk sisse, siis pole nendega enam midagi teha.”

Kaks koduvalvurit Suli ja Shiro aitavad perepoeg Ottol tallisarvikust kitse Kustit taltsutada.

Foto: Sven Arbet


Soodsama kasuks otsustas ta näiteks ahju ja korstna ehitamisel. Liisi unistustes oli elutoa keskmes valge pottahi ja katusest taeva poole vaatamas punastest tellistest korsten. Siis aga andis keegi nõu, et moodulkorsten oleks hoopis etem ja odavam. Nii need plaanid muutusid, korstnakivid jäid hoopis ahju ehitamiseks. Ahjust jäi toredaid käsitöötelliseid just nii palju üle, et Liis ehitas neist kööki töötasapinda kandvad seinad, klopsis laudadest uksed ning pani need siinidele jooksma. Telliste värvist lähtuvalt valis ta töötasapinna tagusele seinale Mustri kauplusest W. Morrise tapeedipaani.

Perenaise jaoks on oma kätega ehitatud köögimööbliga ruum kõige parem, sest kõik asjad on une pealt haaratavad. Köögiseinale on kirjutatud prantsuse keeles kolme taina retseptid. “Mul oli külas prantslasest sõber, kes tegi hästi süüa. Paberitükkidele kirjutatud retseptid lähevad mul kaduma, nii soovisingi, et ta need retseptid seinale kirjutaks. Siis palus Anni luba oma pannkoogiretsepti ka sinna kirjutada, ja miks mitte, köök on pidevas arengus. Kui mul jälle aega rohkem on, teen siin taas midagi ringi,” tunnistab ta. “Lastetoad näiteks tahavad veel sättimist. Pole lihtsalt jõudnud.”

Raskest kivikamakast toidukauss, mida koerad ei jaksa õue vedada, ning puidust kotad, millel on veel pere eelmiste koerte hammaste jäljed peal.


Kokkuhoid, mis kaunistab
Kõige vaiksem nurgake majas on kahtlemata vanemate magamistuba. See on kamber on avar ja kõrge laega. Magamistoas näeb Liisi vanaemalt päranduseks jäänud mööbliesemeid ning armastusega alles hoitud tikitud linikuid. Üks, mis kunagi ilmselt rippus veeämbrite tagusel seinal, on nüüd magamistoa kardinaks.

Voodi peatsitaguse seina moodustab diagonaallaudadest paneel. Selgub, et need dekoratiivsed lauad on tehtud hobuste näritud saare puust, mis sellise kohtlemise järel lõpuks lihtsalt ära kuivas.

“Esialgu mõtlesime, et teeme küttepuudeks, aga sel oli võimas tüvi. Sellest puust tehtud laudu jagus ka magamistoa lae tegemiseks,” meenutab Liis.

Mängumaja ehitas Liis koos lastega. Majas on ruumi piisavalt − Otto, Anni ja naabritüdruk Marianna on selles isegi ööbinud.


Paljud peavad saare puud ja puitu negatiivse energia kandjaks. Liis aga ütleb, et nad kaasaga seda küll ei tunneta. Ta ei saavat voodis isegi raamatut lugeda, sest unemati tuleb kohe ja võtab ta enda hõlma alla. “Värskes õhus tegutsemine tagab hea une.”

Selles kodus jääb silma, et ruumid pole asjadega üle koormatud. Samas märkab sisekujundust rikastavaid detaile ja põnevaid mööbliesemeid igal sammul. Mõned neist on pere saanud päranduseks Liisi vanaemalt, osa on tema sisekujundajast ema kingitud, mõned tema enda tehtud.

Elutuppa on loodud omamoodi Wall of Fame ehk mälestussein vanaemale ja vanaisale. Seal ripuvad vanaema neiupõlvefoto ning temale kuulunud arvelaud ja vanaisast alles jäänud äge antiikne baromeeter.

Lugemispingike koridoris.


“Ma tegelikult väga ei taha uusi asju kodu kujundamiseks osta, mulle meeldib olemasolevaid kasutada,” ütleb Liis. Tehtule tagasi vaadates tõdeb hakkaja naine, et kui oleks vaja, alustaks ta nüüd uue maja ehitamist märksa enesekindlamalt. “Teeks paljutki põhjalikumalt ja korralikumalt, ning selle maja juures näppu harjutades on minu kui ehitaja kvalifikatsioon ka märgatavalt tõusnud.”

Lugu ilmus septembrikuu Maakodus. Oktoobrinumber on pühendatud kauneima maakodu võitjatele! Osta värske number poest või telli SIIT.