Tallinna Arhitektuuribiennaal täidab linna põnevate objektide ja sündmustega
1. Miks on biennaali teemaks ilu?
Teema valiti välja just seetõttu, et tänapäeval mõjub see provokatiivselt, sest sõna ilu ei ole kaua aega arhitektide sõnavarasse kuulunud ja selle taotlus on kuhugi tagaplaanile jäänud. Biennaal teebki ettepaneku taas ilu ja esteetika teemadel kõnelda, seda nii teadlaste kui ka praktikute vaatepunktist.
2. Kas arhitektuur on praegu pigem looming või teenus? Kuidas ilu mängu tuleb?
Arhitektuur on mõlemat. See, et haridusest ja teistest valdkondadest on saanud teenus, ei muuda sisulist tähendust. Ilu otsingud on saatnud inimkonda aegade algusest ja ilumeeleta pole ilmselt võimalik midagi luua, ehkki taotlus võib olla praktilisusest ja ökonoomsusest lähtuv.
3. Millisel kujul TAB 2019 ilu Tallinna toob ja kui kauaks?
Üks olulisemaid sündmusi kolmepäevase konverentsiprogrammi kõrval on kuraatorinäitus „Ilu loeb. Nagu tõeline armastus” Eesti arhitektuurimuuseumis, mis kutsub publikut mõtlema ilu kontseptsiooni üle. Kaks kuud avatud näitusel osalevad kaheksa arhitektide meeskonda uute töödega, kahe autorid on eestlased: nii Tallinnas kui ka New Yorgis töötav arhitekt Kadri Kerge ja arhitektuuribüroo KTA ning selle asutajad Ott Kadarik ja Mihkel Tüür.
Teised osalejad on nii Pariisis kui ka Tokyos töötav arhitekt ja omanimelise büroo asutaja Sou Fujimoto (Sou Fujimoto Architects, Jaapan); arhitektid ja Innsbrucki ülikooli professorid Kristina Schinegger ja Stefan Rutzinger (soma architecture); March Studio (Melbourne); Space Popular (Suurbritannia) ja peakuraator Yael Reisner ning arhitekt ja arhitekt-programmeerija Barnaby Gunning.
4. Kuidas valiti kuraatorinäitusel „Ilu loeb” osalejad?
Yael Reisner kutsus näitusel osalema kaheksa arhitekti maailma eri paigust. Mõned on rohkem, mõned vähem tuntud. Iga osaleja pidi looma projekti, pidades silmas Tallinna, ent ka globaalsust. Seejärel lasi ta töid uurida erineva käekirja ja taustaga arhitektidel.
5. Osalejate hulgas on arhitektuurimaailmas väga tuntud nimesid. Kui oluline on alles viiendat korda toimuv TAB arhitektide silmis? Mille poolest see eristub teistest Euroopa arhitektuuribiennaalidest?
TAB eristub ülejäänud arhitektuuribiennaalidest selle poolest, et on üks väheseid, mis on avatud kuraatorikonkursiga platvorme. TAB otsib alles oma nägu või pigem on see nägu iga korraga muutuv. Oluline osa on installatsioonivõistlus, mis on väljakutsuv hüppelaud arhitektuurimaailma uutele tulijatele. Kaasatakse palju tudengeid ja vabatahtlikke, suhted koolide ja eriti kunstiakadeemiga on väga tihedad. Baltimaades on see üks ainus omataolisi.
6. Tallinna südalinnas püüab juba kuu aega tähelepanu installatsioonikonkursi võidutöö „Steampunk” ehitus. Selle kohta on autorid ise öelnud, et paviljon kerkib tulevikutehnoloogia abiga ja et see on ainulaadne. Mis selle nii eriliseks ja teistsuguseks teeb?
Konkursi „Kodud ja kojad” võidutöö autorid Gwyllim Jahn, Cameron Newnham (Fologram, Austraalia), SoomeenHahm Design (Suurbritannia) ja Igor Pantic (Suurbritannia) kasutavad põnevat aurutatud puidu painutamise tehnikat ning innovaatilist ehitusmeetodit, mille käigus kuvatakse projekt spetsiaalsete prillidega ehitaja silme ette.
See on kõige suurem ja ambitsioonikam projekt maailmas, mis liitreaalsuskeskkonnas seni ehitatud on. Põnev on ka see, et nõnda pikalt oma kohal olles – Steampunk jääb sinna kaheks aastaks – näeb iga mööduja, kuidas puit ajas muutub ja kohalike ilmastikuoludega toime tuleb.
7. Mis on saanud eelmistest installatsioonidest, mida arhitektuurimuusemi ees on näha saanud?
2015. aasta Sille Pihlaku ja Siim Tuksami kujundatud installatsioon värviti üle ja koliti muuseumi eest Tallinna sadama A-reisiterminali ringtee keskele.
8. Väikesed objektid võivad arhitektuurile väga suurt tähelepanu tõmmata ja valdkonna vastu uudishimu tekitada. Kui paljudest biennaalil õhku visatud mõtetest või eksperimenteerides valminud projektidest saab alguse midagi suuremat?
Seda on raske numbrites mõõta, aga ehk on mõõdetavaim osa meediakajastus ja tähelepanu, mida nii installatsiooniprojekt, sümpoosion kui ka kuraatorinäitus saavad. Näiteks on eelmise korra installatsiooni autor Gilles Retsin ise öelnud, et Tallinna projekt oli tema karjääri hüppelaud.
Samuti peaks mainima, et peakuraatorile, nii eelmise korra Claudia Pasquerole kui ka tänavuse biennaali kuraatorile annavad TAB-i sümpoosion ja kuraatorinäitus võimaluse tõstatada teema, mida nad on kaua uurinud. Esitleda rahvusvaheliselt seda, mis hiljem saab oluliseks osaks portfooliost ja mille arendus jätkub omal kombel pärast ürituse ametlikku lõppu.
9. Arhitektuurist rääkides on fookus olnud alati arhitektil kui loojal. Tehnoloogia on aga arenenud nii kaugele, et tegelikult ei projekteeri ega ehita maju enam ammu ainult inimene. Üha rohkem kasutatakse juba idee visandamisest alates roboteid. Kui aktuaalne see on?
Nüüdisaja arhitektuurist rääkides ei pääse mööda liitreaalsuse, virtuaalreaalsuse ega robotite teemast, kuid samas ei tasu arvata, et inimese osatähtsus on uue tehnoloogia tulekuga vähenenud. Küll aga on masinad ja robotid aidanud ehitusprotsessi automatiseerida ja kiirendada, see on oluline muutus. Ahitektuuri tegemisel teeb endiselt otsuseid inimene ja just seda otsuste tegemist masinale õpetada on tehisintellekti üks suurimaid uurimisalasid. Millises keskkonnas tahaksime viibida ja kuidas suudame meeldivat ruumi kirjeldada, nende küsimuste üle arutatakse TAB-i sümpoosionil, kus teevad ettekanded maailma tunnustatud teadlased ja arhitektid.
10. Mida pakub biennaal tallinlasele, kes ei tööta arhitektina?
TAB-i kava on mahukas, seal leidub igaühele midagi. Paljud üritused on tasuta, näiteks enamik satelliitprogrammi üritusi, mille hulgast mainiksin ära mahuka kontsertseeria „Musicity”, installatsiooni „gloBALLOONing” Telliskivis, laste- ja noorteprogrammi TAB-i klubis, filmid Kumus ja Noblessneris.
11. Millised on need kolm sündmust, mida mitte mingil juhul ei tohiks maha magada?
Kultuurikatlas toimuvat TAB-i sümpoosionit, samuti arhitektuurimuuseumis toimuvat kuraatorinäitust. Ja kui muuseumisse minna, siis ei pääse mööda juba mainitud installatsioonist „Steampunk”. Soovitan ka Eesti kunstiakadeemias toimuvat konverentsi „Ruum ja digireaalsus” ning arhitektuurikoolide näitust „Kohutavalt ilus”.
