Suvel Eestitki külastanud Fujimoto, kes oli Arvo Pärdi keskuse arhitektuurikonkursi žüriis, rääkis Eve Arpole oma loomingust ja inspiratsiooniallikatest.

Sou Fujimoto


Arhitektid loovad ruume, mis hiljem inimesi mõjutavad. Kui teadlikult te arhitektina enda vastutust tajute?
See on suurepärane, kui elukeskkond inimesi mõjutab ja nad leiavad oma tavapärastest eluruumidest uusi tähendusi — selline arhitektuur loob vastastikust koosmõju. House N-i kliendid rääkisid mulle, et neil on loodusega sünkroonis elamise tunne, nende elu on rikkam ja lihtsam.

Te räägite ruumidevahelisest ruumist (in-between spaces). Millised on teie vahendid nende loomiseks?
Mul pole ühest meetodit või reeglit, mida ma järgin, kuid ma proovin alati luua midagi metodoloogiliselt või leksikoloogiliselt uut. Ruumilised seinad Serpentine Gallery paviljonis ja House N on selle kena näide, ma usun.

Valge värv on teie loomingus kesksel kohal. Mida valge teile tähendab, miks te seda kasutate?
Valge värvi kasutamine pole iseenesest minu eesmärk. Valisin valge, sest leidsin, et see sobib kõige paremini valguse peegeldajaks ja laseb valgusel ruumis liikuda. Serpentine Gallery paviljonis moodustas valge parima kontrasti ümbritseva loodusliku rohelisega. Mulle meeldib väljakutse kasutada teisi värve ja materjale — arvan, et ma leian selles protsessis uusi ruume.

Puittaladest
maja ehitamisel on kasutatud ühesuguseid detaile, hoone valmis 2008.
aastal Jaapanis


Teie looming meenutab fraktalstruktuure — kas te kasutate arvutit nende loomiseks?

Mind huvitavad fraktalid ja keerukus, mida arvutid loovad, kuid ma ei kasutaks arvuteid lihtsalt nende kasutamise eesmärgil. Arhitektuur eksisteerib alati inimese keha ja tegevuste tulemusena. Integreerides lihtsust ja komplekssust, looduslikku ja tehislikku, võivad need vormid tekkida paratamatult. Siiski, fraktalite kasutamine ei anna alati tulemuseks head arhitektuuri. Meie suurim eesmärk on aga luua arhitektuuri. Fraktalid, arvutid ja teised vahendid annavad meile töö alustamiseks inspiratsiooni.

Teie loomingus on paras annus totaalsust — kui raamatukogu, siis see koosnebki raamatutest jne. Kas see on teie strateegia, et muuta hooned nähtamatuks?
Muutes hooned nähtamatuks, ei tähenda muuta kellegi teadvust arhitektuurist sügavamaks, vaid muuta kellegi elu ja tegevused rikkamaks ja mitmekülgsemaks. “Nähtamatut arhitektuuri” võiks nimetada ideaalseks arhitektuuriks. Kui võtta näiteks Musashino kunstiülikooli raamatukogu, siis siin pole arhitektuur seetõttu nähtamatu, et hoone on kaetud raamatutega, vaid selle hoone metsasarnane arhitektuur võimaldab külastajal unustada oma olemasolu ning rännata aina edasi. Selles mõttes on siin arhitektuur nähtamatu. Teine asi, mida te küsimuses välja tõite, on totaalsus, see on midagi, mida ma hindan. Erinevad asjad, mis on seotud üksteisega erineval moel, loovad lõpuks mõõduka ja mitmekülgse sünteesi. Arvan, et see on arhitektuur. See ei tulene ühest kindlast meetodist või stiilist, vaid peab olema pigem mõõdukas süntees.

Mõni teie hoone mõjub visuaalselt lõpetamata, see on nagu osa loodusest. Loodus areneb ajas — kui palju teie jätate vabadust kasutajale ja ajale?
Reaalsuses on kõik väga täpselt disainitud. Siiski, mul on hea meel, kui te tunnetate lõpetamatust minu töödes, nagu nad oleksid keset kasvamise protsessi. Arvan, et see tuleb sellest, et arhitektuur on avatud. Erinevate inimeste ja tegevuste kutsumine loob rikkama harmoonia. Seetõttu usun, et arhitektuur ei peaks olema iseseisev.

Serpentine Gallery Pavilion Londonis koosneb 26 000 teraselemendist


Mõni teie hoone on kui paberile loodud arhitektuur, mida ei ehitata kunagi. Kes on teie suurepärased kliendid, kuidas te nendega kohtute ja kuidas näeb välja tööprotsess?
Isegi kui idee võib tunduda uudne, on kõigi minu projektide eelduseks, et neid reaalselt kogetakse ja iga päev kasutatakse ning neist saavad reaalse maailma osad. See on arhitektuuri loomise juures lõbus. Eramute puhul tuleb inspiratsioon vestlustest klientidega ja asukoha iseärasustest ning huvitavast kogemusest, millele minu füüsiline tunne viitab. Kogu maailmas on palju kliente, kes soovivad suurepärast ja tundmatut, kuid siiski ürgset arhitektuuri. On suur au, kui selline inimene leiab minu kui arhitekti.

Kas te olete loomult rändaja või vajate varjatud kohta, kuhu põgeneda? Milline on teie enda kodu?
Oma tööst sõltuvalt reisin umbes poole ajast. Tōkyō, kontor, minu pere ja kodu − need on väga olulised kohad minu jaoks. Ma võin olla kõikjal maailmas, sest mul on selline kultuuriline ja vaimne baas.

Mis on teie inspiratsiooniallikas, kes on teid mõjutanud? On teil midagi/kedagi, mille/kelle juurde tulete ikka ja jälle tagasi?
Saan inspiratsiooni mitmest asjast, kuid eriti meeldivad mulle erinevad linnad ja arhitektuur, erinev hämmastav arhitektuuriajalugu. Peale arhitektuuri huvitab mind ka kunst ja loodusteadus. Tulen alati tagasi kaasaegsete meistrite juurde, nagu Corbusier, Mies, Einstein, The Beatles, Picasso, Borges ja nii edasi.

Lugu ilmus ajakirja Diivan septembrinumbris. Osta värske oktoobrinumber poest ja vaata www.telli24.ee.