Soome paar on lummatud väikese Muhu suurtest imedest

Midagi rammusat või lopsakat siin ei ole. Ega palju. Kui, siis üksnes kadakaid ja kive. Aga siin on taevas, meri ja tuul ning juunikuus käoraamatuõisi nii täis tipitud õuemuru, nagu oleks sul jalge all ehtne Muhu tikandiga tekk.

Kui saarlastel-muhulastel on mandrile asja, viskavad nad vahel nalja, öeldes: lähen nüüd Eestisse. Võib-olla on selles ka terake vastupidist tõde. Kui paadi kiil omakorda saare randa puudutab, algab paljude meelest teistsugune maailm. Saarte maagia tõmbab meid magnetina enda poole eriti aasta valgel poolel. Mõnigi suvitaja kaotab südame nii jäägitult, et ajapikku saab temastki nagu kohalik, päris omainimene. Kes tuleb siia armastusega, tuleb ka tahtega hoida siinseid väikesi ning suuri imesid: pärandit, õhkkonda ja loodust. Nii on ka Kauniaugul, kus Sirpa ja Markku juba neljateistkümnendat suve naudivad.

Modernselt muinasjutuline majake on aastakümnega kohaliku loodusega kokku kasvanud.

Taasleitud lapsepõlveidüll
Markku tutvus Eesti saartega algas esimesel võimalusel. Pikaajalise kogemusega purjetaja seilas Soomest Orissaarde niipea, kui omal ajal piirid lahti läksid. Praegugi seisab ta jaht Muhus. „Armusin siinsesse loodusesse — see on nii ehe ja puhas,” räägib Markku, kes avastas siit ka lapsepõlves Soomes nähtud kivised karjamaad. Sündinud linnapoiss, veetis ta 5-6aastasena mõnegi suve Lõuna-Soomes suures talus.

Sirpa juured on Kesk-Soomes Mänttäs, kus hiljuti avati suur ja põnev kaasaegne kunstikeskus Serlachius Museot (www.serlachius.fi). Mõlemad on töötanud kogu elu lennunduses — Markku on juba stjuuardiameti maha pannud, Sirpal aga täitub tänavu sel alal neljakümnes tööaasta. Muhu on nende koduks aprillist oktoobrini, kuigi talvekindlas majas viibitakse ka muul ajal. Kahe peale on neil kokku kolm last ja kolm lapselast, kes nüüd vanavanemate suvekodust oma lapsepõlve pagasisse kustumatuid muljeid jäädvustavad.

Kuuri ümbritseva kivisillutise ladus Sirpa puhkuse ajal. Kuuriuks on Muhule iseloomulikult triibuline. Aiapingi malmjalad leiti Kuressaare antiigiärist.

Muinasjutuline majake
Kauniaugu suvekodu hakkas ilmet võtma 2001. aastal, kui küla karjamaa, mis viimased aastakümned kasutamata ja söötis seisis, uut omanikku otsis. Sirpa oleks parema meelega soovinud, et nende suvemaja oleks saanud pigem muhulik ja järginuks kohalikke taluarhitektuuri traditsioone, kuid töö käigus otsustati siiski Soome palkmajafirma Honkarakenne kasuks. Aluseks võeti nende mudel Sateenkaari, mida Eesti arhitekti abiga veidi pikendati ja ka muus osas meelepärasemaks mugandati. Kahekorruseline torniga maja meenutab rannikumaastikul selgesti majakat. „Mulle on tornid alati meele järele olnud,” muheleb Markku.

Teise korruse „tornikambrist“ avaneb vaade Muhumaale iseloomulikule rannamaastikule. Üle kadakalatvade paistab kätte Väinameri.

Mereäärne karjamaa oli hakanud täis kasvama tihedat kadakavõsa. Kui maja püsti sai, olid kadakad veel madalad ja kahekorruseline hoone mõjus maastikul esialgu veidi võõranagi, aga nüüdseks on loodus teinud oma töö ja vahekord tasakaalustunud. Mõtteliselt Muumimaja meenutav, kuid sugugi mitte ümmargune ega sinine, vaid kandiline ja meekarva palkmaja on oma tuulelipuga täpselt sama muinasjutuline kui ümbritsev loodus. Läheduses on ka paar kõrvalhoonet-kuuri ning Sirpa silmatera, kena kasvuhoone. Õueala piiravad traditsioonilised, kuid uued kiviaiad, mille ladus kohalik talupidaja.

Edasi loe ajakirja Kodu & Aed juuninumbrist. Osta värske number poest või telli www.ajakirjad.ee!