Puhkebaasist individuaalsuvilani — kuidas veedeti puhkus nõukogude ajal?

 (2)
Tartu Õlletehase puhkebaasi Rannu külas Võrtsjärve ääres projekteeris arhitekt Raul-Levroit Kivi 1960. aastal. Tegu on ühe esimese asutuse puhkebaasiga Eestis.
Tartu Õlletehase puhkebaasi Rannu külas Võrtsjärve ääres projekteeris arhitekt Raul-Levroit Kivi 1960. aastal. Tegu on ühe esimese asutuse puhkebaasiga Eestis.Foto: Eesti Arhitektuurimuuseum

Eesti Arhitektuurimuuseumi näitus „Suvila. Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20. sajandil” annab esimest korda ülevaate Eesti rikkalikust nõukogudeaegsest puhke- ja suvilaarhitektuuri pärandist – hoonetest, mis muutsid puhkamise möödunud sajandil suurele osale inimestest kättesaadavaks.

Triin Ojari ja Epp Lankotsi kureeritud näituse ning sellega kaasneva raamatu tähelepanu keskpunktis on nõukogude ajal paljudele inimestele kättesaadavad olnud asutuste puhkebaasid, kalastus- ja jahibaasid, lastelaagrid ning loomulikult individuaalsuvilad. Uurisime näituse loojatelt, mida põnevat tasuks selle ajastu suvituskultuurist teada ja millised on nõukogude perioodi tähelepanuväärsemad suvilad.

Näituse kuraatorid Epp Lankots ja Triin Ojari. Foto: Rauno Volmar

Miks otsustasite näitusel just nõukogude perioodi fookusesse tõsta ja milliseid muutuseid tõi see aeg siinsesse suvituskultuuri?


Näituse ja sellega kaasneva raamatu keskmes on massipuhkuse tõus Eestis 20. sajandil ja sellega kaasnenud ruumilised muutused. Massipuhkus on Teise maailmasõja järgse heaoluühiskonna nähtus ja Eestis toimusid need muutused nõukogude võimu tingimustes. Nõukogude Liiduski sai puhkamisest ja vaba aja veetmise võimaluste mitmekesistamisest 1960. aastatel osa kommunistlikust õnnelubadusest. Kuuekümnendatest alates saame rääkida puhkuse ja puhkuseruumide strateegilisest ning suuremahulisest arendamisest, mille tulemusena muutus puhkamine väljaspool kodu suuremale osale elanikkonnast kättesaadavaks. 20. sajandi esimestel kümnenditel ei olnud see veel sugugi nii. 1966. aastal kehtestati Eestis näiteks ka viiepäevane töönädal ehk laupäevast sai samuti puhkepäev ja tekkis võimalus pikemat nädalavahetust veeta. Riik ei soodustanud mitte üksnes asutuse puhkebaaside ning suvilate ja aiamajade kooperatiivset ehitamist, vaid rajas ka autoturistidele kämpinguid ning telkimislaagreid, korrastas jõudumööda looduslikke puhkealasid ja muidugi ehitati arvukalt ka lastele pioneerilaagreid. Arhitektuurses plaanis tähistab 1960.–1980. aastatel toimunud puhkusevaldkonna areng näiteks modernismi levikut majandite keskasulate kõrval ka rannaäärsetesse väikeküladesse, kuhu asutused ehitasid puhkebaase või rajati terviklikke suvilakooperatiive.

Rookatusega telksuvila Vääna-Jõesuus. Arhitekt Vadim Tšentropov, 1969 Foto: Tõnu Tunnel, Eesti Arhitektuurimuuseum

Praeguse ülemaailmse pandeemia ajal, kui reisimine on piiratud, tuleb suvila idee ja vajalikkus hästi välja. Kas ka nõukogude perioodil, kui reisimine nii lihtne ei olnud, võis aktiivne suvituskultuur ja selle propageerimine olla omamoodi asendusmeetmeks?

Läänes reisimine oli küll karmilt piiratud, ent samas oli lahti terve viiendik planeedist – nõukogude ajal reisiti aktiivselt teistes liiduvabariikides. Ka Eestis rajati oma turismitaristu – turismibaasid, puhkealad ja kuurordid kategoriseeriti üleliidulise ja kohaliku tähtsuse alusel, pidades silmas ka väljastpoolt Eestit saabuvaid turiste. Suvilapidamine oli aga üks spetsiifiline perepuhkuse veetmise väljund ja ka seetõttu populaarne, sest näiteks sanatooriumites enamasti ei olnud võimalik koos perega puhata – tuusikuid jagati individuaalselt. Aianduskrundil oli lisaks puhkuse veetmisele ka kindel praktiline otstarve – endale toidu kasvatamine, sest värsket kraami poodides nappis. 1980. aastate algul üle Nõukogude Liidu lansseeritud toitlustusprogramm ainult võimendas seda tootmise poolt, igal asutusel pidi olema nn abimajapidamine põllulapi või loomadega.

Miks oli nõukogude süsteemis suvituskooperatiive vaja – mis rolli need ühiskonnas täitsid?

Kooperatiivne liikumine, mis tegelikult algas ju enne sõda Eesti ajal, oli nõukogude ajal just elamuehituses levinud – kiirelt linnastuvas ja korteripuuduses vaevlevas riigis taheti nii kaasata elamuehitusse inimeste tööjõudu ja rahalisi vahendeid. Kooperatiivkorter ehitati liikmete osamaksete ja muude ressursside abil, riik andis laenugi. Suvilate puhul toimis see samamoodi. Asutuse või ettevõtte juurde moodustatud kooperatiiv ehk praeguses mõistes ühistu hankis maa, tellis planeeringu ja projektid, rajas teed ning trassid. Majaehitus jäi liikme endi õlule, suvilat müüeski pidi kooperatiivi juhatus nõusoleku andma.

Arhitekt August Kõresaar projekteeris kogu Vika kooperatiivi ühtses võtmes, valikus olid kas horisontaalse karniisiga või kolmnurkse telkkatusega majad. Foto: Tõnu Tunnel

Ühtne süsteem tagas ka üsna ühtlase arhitektuurse pildi, kooperatiivil oli ka kontrolliv funktsioon (möödaehitajad, ehitusega viivitajad, loata loomapidajad jne). Totaalse riigistatuse tingimustes tähendas kooperatiiv tegelikult erahuvi positiivset ärakasutamist. Riik ei oleks iial suutnud sellises koguses ja kvaliteedis suvilaid ehitada, inimesed tahtsid seevastu väga aiamaad või suvemaja looduskaunis kohas ning pingutasid maad viljakandvaks muutes või maja ehitades kõvasti. Suvilaehitus oli ühtlasi eneseteostus! Ega meil asjata nii palju suurepärase arhitektuuriga suvemaju pole – eriprojektid ja paremad krundid olid ka staatuse näitajad, märgid nõukogude defitsiidimajanduse ajal valitsenud jõujoontest ning hierarhiatest.

Kablis asuv August ja Urve Kõresaare suvila kooperatiivis Vika on ehitatud vahemikus 1975–1979. Foto: Tõnu Tunnel

Kui kerge või raske oli sel ajal isiklikku suvilat saada? Kas ka puhkebaasidesse saajate osas valitsesid omad hierarhiad ja kord?

Asutuse puhkebaasid olid mõeldud soovi korral kõikidele töötajatele korralise või ka nädalalõpu puhkuse veetmiseks – direktoritest väikeste mutrikesteni. Ehk siis võib öelda, et see oli tõesti kõigile kättesaadav. Tegelikkuses ei kasutanud seda võimalust muidugi kõik töötajad, sest eks paljudel olid suvilad, eelistati käia hoopis perega autoga telkimas ja suurem osa inimestest puhkas nõukogude ajal endiselt kodus või maal sugulaste juures. Küll aga oli keeruline saada kohta riiklikusse sanatooriumisse või puhkekodusse – neid oli lihtsalt sedavõrd vähe ja tuusikud seetõttu ka defitsiitne kaup. Suvilaomanikuks saada ei olnud kindla soovi korral raske – 1980. aastatel alguses hakati aianduskooperatiividele aina massilisemalt maid eraldama –, ent see eeldas suutlikkust läbi raskuste materjale hankida ja maja ise valmis ehitada. Tõsi, maa ei maksnud midagi. Paljudel olid veel maal vanemad või sugulased või elati eramajas, siis suvemaja enamasti ei hangitud.

Tööstusprojektile kuulunud puhkebaas Salmistus. Arhitekt Kalju Valdre, 1969 Foto: Enno Raag, Eesti Arhitektuurimuuseum

Suvitusarhitektuurist – mis seda kujundas ja kes olid tuntumad arhitektid, kes selles valdkonnas tegutsesid?

Suvilaid ja aiamaju projekteerisid lai ampluaa 1960.–1970. aastatel aktiivseid arhitekte. Nagu eramaja oli ka suvemaja n-ö haltuura, õhtul kodus tehtud töö. Seetõttu sisaldavad mitmed arhitektuurimuuseumisse jõudnud arhitektide isikuarhiivid ka palju suvilate projekte, sh Lembit Aljaste, Ilmar Puumetsa ja Uno Sisa omad. Nimekad tegijad olid Voldemar Herkel ja Raine Karp, mõned suvemajad tegi ka Peeter Tarvas, noorematest Vilen Künnapu. Näituse ettevalmistuse käigus üllatasid välja tulnud Udo Ivaski tööd, seni täiesti teadmata materjal. Puhkearhitektuuri klassikasse kuuluvad Toomas Reinu Paatsalu ja Aegviidu puhkebaasid, Ministrite Nõukogule projekteerisid aga noored naised: Pärnu lähedale Valgeranda sauna ja kinomaja Meeli Truu, Narva-Jõesuusse puhkebaasi Marika Lõoke. Omaette leid oli Kullamaa jäägrikoda, mille kavandas veel enne Eestist emigreerumist Rein Veber.

Tooge palun välja mõned põnevamad näited tollastest suvilatest-puhkebaasidest. Mille poolest need teistest eristuvad?

Asutuse puhkebaase ehitati väga erinevaid – alates talude ja mõisate ümberehitatud kõrvalhoonetest, tüüpsetest puitkilpidest elamutest kuni arhitektuurselt väga ambitsioonikate kompleksideni. Et puhkus pidi olema argirutiinist ja -ümbrusest erinev, siis huvitas meid eelkõige, kuidas seda ruumilise kogemusena eristati. Seetõttu keskendusime mõistagi arhitektuurselt põnevamatele näidetele. 1960. aastate varastest asutuse puhkebaasidest võib esile tõsta näiteks Tartu Õlletehase puhkebaasi Võrtsjärve ääres (arhitekt Raul-Levroit Kivi) või Salmistus asuva Tööstusprojekti puhkebaasi (arhitekt Kalju Valdre). 1970.–1980. aastatel eristuvad teistest mitmed EKE Projektis projekteeritud puhkebaasid: kummitoodete tehase Polümeer puhkebaas Paatsalus (arhitekt Toomas Rein), Ministrite Nõukogu puhkebaasi sauna- ja kinohoone Valgerannas (arhitekt Meeli Truu), kosmosetehnoloogiat arendava Moskva uurimisinstituudi salastatud puhkebaas Jaagupi külas (arhitekt Harry Šein) ja Pärnu KEK-i puuhkebaas Kablis (algne projekt Veljo Kaasik, valmis ehitatud Ülevi Eljandi projekti järgi). Suvilatest võib välja tuua väga ajastuomase rühma maju Lohusalu poolsaarel, kuhu juba 1960. aastate alguses ehitasid mitmesugused loomeinimesed vabalt metsa all asetsevad suvemajad. Ilma piirete ja kõrvalhooneteta jätavad nad väga looduslähedase ja sümpaatse mulje. Omaette terviklik suvilamaastik avaneb Võsul, kus on säilinud palju toonaseid maju.

Polümeerile kuulunud puhkebaas Paatsalus. Arhitekt Toomas Rein, valmis 1979. Soovijaile laenutati kalapaate, veesuuski ja purjelaudu. Foto: Eesti Arhitektuurimuuseum

Mida arvata tollasest ehituskvaliteedist? Praegu on väga levinud eeslinnades asuvaid suvilaid elumajadeks ümber ehitada. On see komme põhjendatud?

Kuna ehitati ise, oli kvaliteet kõikuv, samas omale püüti ikka kõige paremini teha. Suvilates võis elada vaid suvel, seepärast pidid majad soojustamata kergehitised olema. Tihti püüti sellest nõudest kõrvale hiilida ja majad kapitaalsemad rajada. Tallinna lähedased suvilarajoonid said juba nõukogude ajal planeerijatelt kõva kriitikat, kuna on ainult hooajalise kasutusega, samas raiskavad palju head individuaalelamute maad ära. Seega oli 1990. aastatel alanud trend suvilarajoonid aastaringseks elamiseks ümber ehitada igati loogiline samm. Tõsi, krundikaupa arendades oli tulemuseks väga ebaühtlase ilmega piirkond, kus 25-ruutmeetrine köks kõrvuti krundi piirini laiutava uushoonega. Ka vanad teed ja infrastruktuur ei arvestanud ju uusasunike massilise sissevooluga. Mähe ja Viimsi kant on selles osas väga kõnekas.

Näitus „Suvila. Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20. sajandil” on Eesti Arhitektuurimuuseumis avatud kuni 29. novembrini. Laupäeval, 17. oktoobril kell 14.00 on näituse raames võimalik osa saada Epp Lankotsi kuraatorituurist.

  • Lugu ilmus sisustusajakirja Disain, Interjöör & Arhitektuur sügisnumbris. Telli ajakiri endale SIIT.