Veidi aega tagasi tõime teieni pildiloo kollastest interjööridest. Loo all oli üleskutse saata endagi kollasest sisekujundusest meile mõned pildid. On heameel ühte rõõmsat ja päikesevärvilist kööki tutvustada. Sigrid Tõnnuse kodus on köök kujunenud väga rahulikult pika aja jooksul ja kild-killu haaval justkui mosaiik.
Meie köök eestiaegses kortermajas oli algselt eraldi ruum, kus seintel oli puitlaudis, põrandal linoleum ja nurgas puupliit. Et kitsukesse vanaroosasse ruumi avarust ja valgust juurde saada, tekkis ühel hetkel 12 aastat tagasi mõte elutoa ja köögi vaheline sein maha võtta. Peatselt oli vahesein sõprade abiga eemaldatud, kuid mingeid kindlamaid ideid, mis köögist edasi saab, ei olnud.
Et mõne aja möödudes lakkas vana külmik töötamast, sai poodi mindud ja leitud, et üks säravkollane külmkapp on oma valgetest suguvendadest tublisti soodsama hinnaga. See asjaolu sai puht praktilistel kaalutlustel määravaks ja nii toodigi majja kollane külmkapp. Tagasi vaadates võib seda sündmust pidada kollase köögi lähtepunktiks.
Edasi sündis otsus köögi põrand korda teha. Kõigi meie maja korterite põrandad kaeti 1974. aasta kapitaalremondi käigus paksude pressitud vineerplaatidega. Nagu köökides ikka juhtub, et põrandale satub mitmesuguseid vedelikke, nii oli ka meil linoleumi ühenduskohtadest vineerile üht-teist valgunud ja seda kahjustanud. Seetõttu oli lihtsaim moodus korralik ja niiskuskindel põrand saada vaid nii, et vana vineer üles võtta, põrand üle valada ja plaatida. Et kollane külmik tundus nii tore, siis miks mitte panna sama värvi kollased põrandaplaadid. Hiljem seinu korrastama asudes oli värvivalikul juba loogiline lähtuda kollasest põrandast ja külmkapist.
Viimane etapp oli kööbimööbli valimine. Senimaani ajasime läbi vana köögi kappidega, kuid kuue aasta eest otsustasime, et on aeg soetada korralik köögimööbel. Mõlemad abikaasaga väärtustame vanu esemeid ja elulaadi ning meie kodus leidub rohkesti abikaasa vanavanematele kuulunud asju ja mööblit. Et köök ja elutuba olid nüüd ühes ruumis, tuli leida mööbel, mis sobituks ülejäänud kujundusega.
Mulle oli meelepärane täispuidust mööbel, mis näeks välja pisut ajahambast puretud ja rohmakas. Täpselt sellise leidsime ühest Tallinna puitmööbli salongist. Tegemist oli Valgevenes käsitööna valmistatud mööbliga, mille talustiilis köögikappidel ei puudunud isegi koiaugud. Elutoa ja köögi eraldamiseks paigutasime endise vaheseina kohale praktilise baarikapi, mille sahtlid-kapid ja riiulid on köögi poolel. Eemaldasime baarikapist puidust klaasihoidjad ning paigutasime need hoopis ülemise köögikapi põhja alla, et laps klaase katki ei saaks teha.
Köögimööbli alumine osa on samuti puhas käsitöö. Kuldsete kätega sõber aitas paigaldada ehituspoest ostetud paksu puitplaadi ning prussid, mille me ise tumedaks peitsisime. Avarad sahtlid valmistas ema elukaaslane. Vanast riidekapist pärit sahtlite esikülgedele on liimitud vineerplaat, mis omakorda on kaetud mustrisse sobitatud kadakapuidust viiludega. Sõbranna sepast abikaasa sepistas sahtlitele käepidemed ja samuti rätikunagi. Ema õmbles valged linased kardinad ja üks sõber tõi Ikeast väljatõmmatava peegli kraanikausi kohale.
Ja nii ta viimaks valmis saigi. Meie meelest on tulemus helge, isikupärane ja mõnus, kuid samas praktiline. Minul kui peamisel toiduvalmistajal on selleks kõik vajalik võimalikult käepäraseks seatud — millestki puudu pole, kuid midagi üleliigset samuti mitte.
