NÄITUS: Anna von Maydelli mööblikavandid Atelier für Kunstgewerbe'le
Enamik neist kannavad hoolikalt kujundatud suurtähtedest AFK koosnevat templit, mis tähistab ettevõtet nimega Atelier für Kunstgewerbe (Tarbekunsti ateljee). Eesti Tarbekunsti- ja Disianimuuseumi kogud on valdavalt 20. sajandi ja kaasaegse loomingu ja materjali kesksed. 20. sajandi algusaastatest on materjali säilinud võrdlemisi vähe ja seda perioodi on kohaliku tarbekunsti ja disaini arengute seisukohast ka vähe uuritud. Seda suurem oli muuseumi rõõm.
Ateljee asutasid noorte ettevõtlike naiskunstnikena 1904. aastal Tallinnas, asukohaga Lühike jalg 9 Anna Elisabeth von Maydell, Marie Magdalene (Magda) Luther, Bertha Helena Ebba Weiss ja Caroline Augusta Bertha (Lilly) Walther (1866-1946), hiljem liitus nendega ka Charlotte Hoeppner. Ateljee asutamine paigutub aega, mil kunstkäsitööst ja käsitööst hakkas välja kasvama aina professionaalsem tarbekunstimaastik. Tegu oli julge ja kaasaegse algatusega kunstnike poolt, kes oma hariduse olid saanud erinevates Euroopa paikades ja kes oma oskustega soovisid edendada kohalikku tarbekunsti.
Toetudes seda perioodi käsitlenud uurijate Rein Looduse ja Mai Levini andmetele, olid kõik noored daamid mitmekülgselt koolitatud ning saanud hariduse erinevates Euroopa linnades — Helsingis, Pariisis, Jenas, Peterburis, Berliinis ja mitmel pool mujal. 1903-1094 olid nad end täiendanud ka Ants Laikmaa kunstikursustel. Ateljee ampluaa oli lai ja tegutseti intensiivselt. Omaaegses perioodikas reklaamiti end originaalkavandite teostajana erinevatel tarbekunsti aladel. Ateljee osales oma töödega esmakordselt näitusel juba paar kuud peale asutamist, eksponeerides mööbli kõrval ka tekstiili-, klaasi- ja nahatöid.
Oma ajas julge ja eesrindliku ettevõtmisena sai see ka kohese tunnustuse laiemas kunstiringkonnas. Ants Laikmaa, kes oli tuntud kriitilise meele poolest, tõstis atlejee tegevust esile uuenduslikuna muidu kesise kunstkäsitöö taseme kõrval tollases kunstipildis. 1906/1907. aasta vahetusel Riias toimunud suurel tarbekunstinäitusel peeti ateljee kollektsiooni näituse parimaks. Ateljee oli ettevõtlik ka näituste korraldmisel ja 1909. aasta suvisel Eesti põllumajandusnäitusele organiseerisid nad tarbekunstiosakonna, kuhu kutsusid esinema ka baltisaksa kunstnikke Tartust, Riiast ja Peterburist.
Eksponeeritud materjali näol on tegu 1914. aastani tegutsenud ateljees valminud peamiselt vaid ühe ala — mööbliloomingu — kavanditega ja seda autorilt, keda on siiani seostatud peamiselt metalli- ja nahatöödega. Materjal annab aimu tellimuste iseloomust ja pakkumiste laiahaardelisusest nii historitsistliku kui kaasaegsema juugendliku mööbli modifikatsioonide näol. Tööd annavad tunnistust laiast ajaloolise mööbli ja erinevate stiilide tundmisest. Peale ateljee tegutsemise lõppu ei kadunud selle asutajad kunstipildist. Kõik tegid kunstnikena rohkemal või vähemal määral kaasa tollastel ülevaatenäitustel.
Pole küll teada, milline hulk säilinud ja eksponeeritud kavandeist teostati.Täpsest arvepidamisest annavad aimu kavanditele märgitud numbrid ulatudes ligi kolmesajani. Muuseumile kingitud töid on sellest numeratsioonist pisteliselt. Kingitust täiendavad terviklikkuse huvides mõningad erakogusse kuuluvad sama ateljee kavandid. Tööd on eksponeeritud just selles numbrilises järjekorras ja mitte stilistiliselt grupeeritud, eesmärgiga jagada rõõmu ja anda teada ilmnenud materjali mitmekülgsusest ja rohkusest ning Eesti 20. sajandi alguse tarbekunsti professionaliseerumise ilmekast sööstust.
Kahjuks ei ole teadaolevalt säilinud enamat Tarbekunsti Ateljees kavandatud või teostatud töödest. Seega on tegu vaid killuga suuremas mosaiigis. Loodetavasti annab käesolev ekspositsioon võimaluse olemasolev mööblipärand värske pilguga üle vaadata.
Näitus jääb avatuks 9. augustini.
