Lugeja küsib: Seadus kohustab korstnapühkija akti säilitama, aga mis saab, kui see ära põleb?
Tuleohutuse seaduses on kirjas, et isegi kui majaomanik ise regulaarselt maja korstnat puhastab (see õigus on olemas), siis üks kord viie aasta jooksul peab seda ikkagi tegema korstnapühkija kutsetunnistusega isik. Kortermajade ja ridaelamute küttesüsteeme peab kutseline korstnapühkija puhastama korra aastas. Töö tehtud, antakse majaomanikule kirjalik korstnapühkimise akt. See peab ütlema, milline on küttesüsteemi tehniline seisukord ning kas kütta on ohutu. Soovitus oleks see sama akt digitaliseerida, teha kasvõi telefoniga pilt ja edastada oma e-mailile või hoida kuskil internetiavarustes, kus sellele oleks ligipääs ka mujalt kui koduarvutist.
Tuleohutusseadus: Ühe korteriga elamus ja selle teenindamiseks vajalikus hoones või kuni 60-ruutmeetrise ehitisealuse pinnaga ja kuni viie meetri kõrguses mitteelamus võib ahju, kaminat või pliiti ning korstnat ja ühenduslõõri enda tarbeks puhastada, välja arvatud põletada tahma suitsulõõrides, ka korstnapühkija kutsetunnistuseta isik, järgides küttesüsteemide puhastamise nõudeid.
Meil käis korstnapühkija ja andis sellise paberi ka. Aga päriselt ma isegi ei mäleta korstnapühkija nime. Ja seda, kas ma tulekahju korral õige paberimapi päästmise käigus kaasa haaraksin, ei ole päris kindel. Esimeses järjekorras ikka rahakott või arvuti. Vähemalt kujutan ma nii ette, päriselt ei tea.
Sama õigusakti järgi on ehitise valdaja seadusega kohustatud ise puhastamiste kohta arvestust pidama ja korstnapühkija akte kuni järgmise puhastamise korrani säilitama. Õnneks või kahjuks ei ole selles õigusaktis, kust nõue pärit, täpsustatud, millisel kujul akti peab säilitama, suhteliselt jabur oleks ka nõuda selle hoidmist tulekindlas kapis. Kindlustajad ütlevad, et korstnapühkija akti olemasolul on kahjukäsitlus kiirem.
Teine ja olulisem nüanss on muidugi juba 2011. aastast korstnapühkijatele pandud kohustus, et kui ta avastab töö käigus tuleohutusnõuete rikkumisi ja tuleohu, peab sellest teada saama lisaks valdajale ka Päästeamet. Nii et ohtlikumal juhul on info olukorra kohta ka olemas ja ega siis nagunii ka tuld teha ei tohikski, kui reaalne oht olemas.
Aga elu näitab, et õnnetus ei hüüa tulles ja süttida võib ka selline maja, milles küttekolded korras ja ohutud. Tuli võib alguse saada ka kellegi kurjast käest, välgulöögist või elektrijuhtmestikust. Ka sel juhul toimub pärast uurimine ja eeldatakse, et kui Päästeametis teadet ohu kohta pole, siis oli kõik korras. Tegelik elu ei käi alati seadusi mööda ja küllap näevad maaklerid ka neid majaomanikke, kelle juures pole hulk aega ühtegi kutsetunnistusega korstnapühkijat käinud. Vanakooli majaomanikud oskavad ja on harjunud neid asju ise tegema. Mõnikord on ka ahjud-pliidid oma kätega ehitatud. Pottsepa kutsetunnistust hakati nõudma alles 2015. aastal, varem oli hinnatud käsiraamat “Ahjud, pliidid, kaminad“ kõigile kättesaadav ja õpikuna kasutuses.
Kas siis peaks maakler müüdavat maja üle vaadates ennetavalt paluma päris korstnapühkija kutsuda ja paluma koopiat sellest tähtsast paberist? Või korraldama tuleohutusauditi? On see üldse maakleri ülesanne?
Päästeamet peab küll seaduse nõuete üle järelevalvet teostama ja teebki seda, kuid igale poole ja alati ka ei jõua. Korstnapühkimise akti puudumine võib majaomanikule tuua kaasa isegi trahvi.
Korstnapühkijatega rääkides selgub, et ega head ja mõistlikku lahendust praegu ei olegi. Hea uudis on see, et 2020. aastast peaks rakenduma Päästeameti juures selline register, kuhu kõik pühkimised ja puhastamised ka kirja pannakse ja registreeritakse. Tuleb veel natukene oodata, sügisel on korstnapühkijatel tööde järjekord nagunii pikk ja siis on need muredki murtud, kus ja kuidas korstnapühkija akti hoida, et see ära ei kaoks või põleks. Maakler oskab kindlasti vastata neile punktidele ja vajadusel on nõu ja jõuga abiks, et müüdav vara saaks kõik vajalikud pareid enne tehingut ikka korda.
Autor: Terje Võrk, Arco Vara blogi
