Pelgulinna vaiksel kõrvaltänaval asuvasse majja sattudes tekib mõneti samasugune tunne, mis võiks tekkida Vargamäel või Kurgjal. Külastajate rühmad voorivad sisse-välja, teevad lumises aias rõõmsalt pilte ning esmapilgul ei reeda miski, et siin on kodu, kus elab lihast ja luust inimene, keda pidev rahvavool ja sagimine ei häiri.