Kopli on uus Kalamaja!
Kopli on uus Kalamaja, arvavad Maiken ja Sten, kes kujundasid oma esimese Tallinna korteri sellel
salapärasel poolsaarel suurejooneliselt ja perspektiivitundega. Saja aasta eest Bekkeri laevatehase inseneridele elumajaks ehitatud hoones on olnud mitmeid asutusi, nagu Lorupi klaasitehase peenlihviosakond ja viimasena Kopli raamatukogu.
Selle ruumide jagamisel moodustatud korteritest on üks nüüd koduks noorele perele.
„Koplis on suurepärane elada — kahel pool meri ja rohelus, ja kõik see kümne minuti kaugusel kesklinnast. Usume, et Kopli on järgmine Kalamaja, kindlasti väga omanäoline ja oma võludega,“ kiidavad Maiken ja Sten.
Poolteise aasta eest Tartust Tallinna tööle ja kooli tulles mõtlesid nad korterit otsides väikesele valmis elamisele, mis pidanuks asuma kesklinna lähedal. Ent ka tillukese uue korteri eest nõutav summa tundus eelarvega võrreldes mõistusevastaselt kallis. Seetõttu pöörati pilk pigem vanemate majade poole, et ära kasutada isetegemise eeliseid. Lõpuks leitigi korter Koplis hinnaga, mille eest südalinnas saanuks 20 ruutmeetrit pinda, ning võideti võimalus kõik unistused ja soovid ellu viia ise ruumi
planeerides.
„Kui Tartust siia jõudsime, teadsime kohe, et see on õige koht. Olime kuulnud ka Kalamaja edust ja mõtlesime perspektiivitundega. Eks natuke ikka eelarvamused hirmutasid, aga meie majas on kõik
kenad inimesed, kes saavad oma eluga hakkama,“ tunnustab Maiken.
Nüüd ootavad nad Kopli kanti rohkem hakkajaid inimesi, kes ümbruse kordategemisele samuti käed külge lööks, nagu nende maja rahvas oma elamispindu korrastades. Praegu sellise hinnaga korterit
enam ei leia.
Maikeni kindel soov oli esikupõrandat ehtiv klassikaline mustvalge põrandaplaat, tänavalt kanduva pori eest kaitseb väike vaip.
Alustati nullist
Väärika ajalooga majas püüti säilitada kõike, mis vähegi võimalik. Suures ruumis oli vaid üks vahesein, ülejäänu tuli koos torustiku ja juhtmestikuga ise planeerida ja ehitada. Kõike, ka eelarvet tuli väga hoolega kaaluda. Lõpuks oli abiks neli ehitajat ja kuue kuuga saadi korteriga ühele poole.
Tööga alustades ei olnud Maiken projekteerimist koolis veel üldse õppinud. Esimesed õppeaastad kulusid tervenisti peamiselt majandusainetele, mis tema tõdemusel enamiku kujundustudengeid hoopis koolist minema peletas. Nüüd juba tuntud projekteerijate käe all õppinuna vaatab ta ise tollaseid jooniseid muigamisi. Ent ehitajad said neist õnneks siiski aru ning millegi ümbertegemise tahtmist pole seni veel tulnud — kõik kavandatu on kenasti tööle hakanud.
Ehituse algust kroonis suurepärane leid — katte alt paljastus sajandivanune tammeparkett, mis võeti lipphaaval lahti ja pandi uuesti tagasi. Vaheseina seest leiti olemasolevaile lisaks veel üks vana tahveluks, mis on nüüd samuti käigus. Põrand tooniti heledamaks ja viimistluseks õlitati ning vahatati.
Maiken meenutab, et algselt olid korteris ka kenad malmradiaatorid. Kuna aga tegutsema hakati just enne talve, polnud enam aega katsetada, kas neist ka asja saab, ning otsustati uute kasuks. Naabril see siiski õnnestus, tunnistab ta nüüd. Muinsuskaitse nõuete järgi telliti uued puitaknad, mis moodustavad loomuliku osa sisustusest.
Baltest Mööbli valmistatud must mööbel nõuab head hoolt, aga Maiken ütleb, et sellest pole midagi, kuna ta ongi „koduinimene“. Algul planeeritud köögisaar jäeti tegemata, et ruumi mitte liialt killustada.
Hobist ametiks
Kunst on olnud Maikeni eluaegne harrastus ja peale kunstiringis käimise on ta palju asju ise teinud. See on kujundaja oskuste hulgas hindamatu tähtsusega. Juba gümnaasiumi ajal remontis ta ühe korteri päris algusest lõpuni — pani plaate ja tegi maalritööd. Nii leidiski ta oma kutsumuse, sisekujunduse. Ka Sten tegi kunagi oma korteris ise remondi, ning tegelike tööde hindamisoskus kulus ühist kodu kujundades väga ära.
Kokkupuude tegelikkusega aitas leida uue kodu stiili. Oma esimest korterit kujundades valis Maiken sinna ohtralt mustrilisi tapeete, nii et rahutu tulemus oli silmaga näha. Kogemuse võrra rikkamana ta enam tapeeti ei igatsenud, vaid soovis lisada koju värve ja mustreid detailidega. Padjad-vaibad-pildid annavadki juba piisavalt ilmet ja pisiasju koguneb elades ikkagi. Nüüdseks on sisekujundus kevadel kõrgkooli lõpetava Maikeni suur kirg. Tal on ka oma firma Nordisain, mille moto on „Ruum, mis räägib loo“. Maikeni sooviks on nimelt leida igale ruumile oma lugu, mis kohalolijat liigutaks.
Köögimööbli disaineri ja projekteerijana on talle südamelähedane valdkond köök. „See on kodu süda ja üks suuremaid väljaminekuid kodu loomisel, millele võiks arvestada 10% renoveerimise eelarvest,“ rõhutab ta teema olulisust. Ka Sten armastab köögis tegutseda. Hobi viib aga argipäeval lipsu kandva mehe nädalavahetuseti hoopis laatadele, müüma perefirma, Lääne-Virumaa Matsimoka suitsusaunasinki.
Klassika ja mood
Kohe algul kujutas Maiken ette, mida siinne ruum eriti hästi võimaldaks. Kindlasti soovis ta näha klassikalisemat stiili, toonidest kulda ja musta. „Tahtsin suurt vannituba ja garderoobi, musta kööki nägin juba vaimusilmas. Klassikalise stiiliga kõrvutasin ka tänapäevast.“
VANN on leitud Bauhausist mõistliku hinna eest ning selle jalad kaetud kuldse spreivärviga. Toataimed tunnevad end niiskes pesuruumiõhus hästi.
Esinduslikud tiibuksed avanevad elutoast pidulikku mustkuldsesse vannituppa, mis on nii pesu- kui ka puhkeruum lõõgastumiseks, vanni ja muusika nautimiseks. Maiken on tulemusega rahul, sest planeering töötab hästi ja miski ei häiri. Vannitoamööbel on tellitud köögiga samast firmast.
Must plaat oli julge otsus, kuna seda peab üsna palju pesema, teab perenaine nüüd. Must köök pakub aga vanas majas võluvat kontrasti modernse maailmaga. Samasugust kuldset plaati, nagu on köögis, kasutas ta ka vannitoas, see muudab terviku rahulikumaks.
Kõige suurem mõistatus oli see, kuidas pääseks mõlemasse tagatuppa, ilma et peaks teisest läbi minema, meenutab Maiken keerulisemaid ülesandeid. Nii sündis väike vaheesik, mida ehib nüüd kaasale sünnipäevaks tehtud suur maal.
Hindamatud kogemused
Sisekujundajana ei varja Maiken rahulolu, et osteti just selline korter, kus saadi oma tahtmist mööda teha. Ruumijaotus, pistikud, valgustus, torustik — see kõik tuli mõelda ja on nüüd enda peal ka järele proovitud. Pärast märkimisväärset kogemuste hankimist suhtub ta ka kliendi soovidesse kindlasti hoopis teisiti: „Kogemus on see, mis ütleb, kus tasub kokku hoida ja kus mitte.“
Tagasilööke oli tööde juures samuti mõnevõrra.
Suurimaks peavad nad töödele kulunud aega, mis läks planeeritust poole pikemaks. Põranda taastamise peale kulus ka omajagu. Tallinna tulles elati tuttavate juures, kes lubasid peavarju pakkuda kolmeks kuuks, kokku aga olid nad seal kuus kuud. Sõpradele lubati suurt pidu juba aastavahetusel, tegelikult võõrustati soolaleivakülalisi alles kevadel. „Aga halvad asjad lähevad kiiresti meelest ja tulemusega oleme väga rahul. Et kõik nii hästi välja tuleb, ei osanud me isegi ette kujutada,“ hingab Maiken nüüd kergendatult. Imeliselt on läinud seegi, et omavahelisi vaidlusi ette ei tulnudki. „Kodu on absoluutselt parim koht maailmas!“
Aivi Paju, OY Gustavsberg Ab:
Vannitoast võib kodus kujuneda üks inspireerivamaid ruume, kui lasta fantaasial vabalt lennata. Seekordne Gustavsbergi vannitoapreemia läks noortele koduomanikele, kellel on õnnestunud luua elegantne ja detailideni viimistletud vannituba, mis lausa kutsub lõõgastuma ja nautlema.
