Imeravim aknalaual — aaloe kasulikest omadustest ja kasvatamisest


Imeravim aknalaual — aaloe kasulikest omadustest ja kasvatamisest
Foto: Shutterstock

Rohenäpud, kes enam kevadet ära oodata ei jõua ja tahaks hirmsasti näpud mulda pista, võivad tegevust otsida ka mõnda kasulikku toataime kasvatades. Eriti kui lisaks rohelisele ilule pakub see taim ka palju muud kasulikku. Üks selliseid levinumaid toa-ravimtaimi on aaloe, mida Eesti kliimas on hea kasvatada just aknalaual potis.

Maailmas leidub 446 erinevat liiki aaloesid. Kõige enam on nad levinud kuivadel ja klibustel aladel Ida-ja Lõuna Aafrikas, aga ka Madagaskaril. Kõrbeliste maade taim aaloe Euroopas vabas looduses ei kasva aga toa-potilillena hakati teda siin kasvatama 18. sajandil. Levisid aaloe liigid nagu kübarjalehine aaloe, ohteline aaloe, seebilillaaloe, söötaaloe ja puisaaloe. Kõige sagedasemaks neist sai – samuti nagu meil Eestiski – puisaaloe (Aloe arborescens). Temal on ainsana meie toaskasvatatavatest aaloedest ka raviomadused.

Teine ravimtaimena kasutatav aaloeliik, mida eestikeelses taimravikirjanduses nimeliselt mainitakse, kannab ladinakeelset nimetust aloe vera, eesti keeles on teda ka kõrbeliiliaks või tõeliseks aaloeks nimetatud. Tema preparaate võime ehk saada vaid apteegist ning seda liiki me aknalaual ei kasvata. Tihti juhtubki eksitus sellega, et oma aknalaual kasvatatavat puis-aaloet nimetatakse hoopis aloe vera-ks, kuid nii see siiski ei ole.

Seotud lood:

Harilik aaloe on huvitav taim veel selle poolest, et kui muidu inimesed taimede ladinakeelseid nimesid ei tea, siis hariliku aaloe puhul teavad kõik, mis taim on aloe vera. Perekonna suurimad ja võimsamad esindajad kuuluvad Lõuna-Aafrika aaloede hulka. Kõige kõrgemaks ja jämedamaks kasvab Bainesi aaloe, mis kasvab põhiliselt Svaasimaal ja Mosambiigis. Nemad võivad kasvada isegi 20 meetri kõrguseks.

Kõige kuulsam aaloe on aga Zimbabwe puuaaloe (aloe excelsa), mis kasvab kogu maailmas ainult ühes kohas- Aafrikas, Zimbabwe iidse kultuuri hällis, Zimbabwe linnuse varemetel. Zimbabwe aaloe on ainuke aaloe, mis kasvab nagu puu- eemalt vaadates nagu palmipuu. Keegi ei tea kuhu see iidne kultuurrahvas kadus aga nad jätsid endast maha uskumatult ilusa linnuse varemed. Nende kiviladumistehnika on unikaalne, nii nagu ka analoogseid hooneid ehitanud iidsed ameerika kultuurid. Linnus kuulub praegu UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Aaloed on üldiselt soojalembelised taimed, mis meie kliimas vaid siseruumides suudavad talve üle elada. Eluvormi poolest kuuluvad nad sukulentide hulka ning suudavad mitu kuud ilma veeta üle elada. Aafrikas peetakse aaloed pikaealisuse sümboliks. Onni sissekäigu kohale riputatud aaloeoks peletab eemale kurjad vaimud ning kaitseb sissetungijate eest. Nõndaviisi ilma juurteta riputatult, õitseb ja elab aaloe Aafrika päikese all mitu aastat.

Põhjapoolekeral õitseb aaloe enamasti kõige pimedamal ajal novembrist jaanuarini. Aaloe õitseb toatingimustes väga harva, kuid see pole siiski võimatu, kui nippe teada. Nimelt vajab aaloe kodus õitsemiseks korralikku talvist puhkust ehk toataime jaoks üsna karme tingimusi- praktiliselt kuivalt ja jahedas (8-15C) olemist. Toatemperatuur sobib aaloele kasvatamiseks muidu hästi, suvel võib ta asetada ka õue. Puis-aaloe on mitmeaastane taim, mis looduses võib kasvada 3–4 m kõrguseks, toas aga kuni meetrini. Aaloel on paljuharulised silinderjad juured ja püstine vars. Mõõgakujulised, hallikasrohelised lehed on otstest alla kaardunud, pealt siledad, alt ebatasased, ogaliste servadega. Liiga jahedas keskkonnas muutuvad lehetipud kollaseks.

Foto: Pixabay


Aaloed armastavad täispäikest aga kasvavad hästi ka poolvarjus. Selleks, et Sinu aaloed suvel täispäikese käes kasvatada, tuleb taime selleks kevadel tasapisi ette valmistada. Peale pikka talve pimedas toas seisnud aaloetaime ei tohi kohe kevadise päikese kätte tõsta, sest taime pole sellega harjunud ning lehed saavad jäädavaid kahjustusi.

Liigse päikesevalguse käes tõmbuvad aaloe lehed punaseks. Vähese valguse korral võivad lehed jällegi kollakaks muutuda. Suvel tuleks hoida muld niiske, et aktiivsel kasvuajal oleks taimejuurtel vesi käepärast. Talvel, nagu öeldud tuleb hoida aaloe pinnas kas päris kuivana või kasta paar korda talve jooksul. Mida jahedam ruum, seda kuivem peab pott olema.

Aaloe kasulikest omadustest

Eestis on aaloed juba aastakümneid potitaimene kasvatatud. On hea, kui on käepärast võtta aaloeleht, mis aitab külmetuse, putukahammustuse, kõhukinnisuse ja päikesepõletuse korral. Aaloe suudab võidelda nii mikroobide kui seentega, mõnikord ka mitmete viirustega. Põletike, sh mädaste põletike ravivahendina kasutatakse aaloed laialdaselt kirurgias, stomatoloogias, günekoloogias, teraapias (sisehaiguste puhul), keskkõrvapõletike, kõri- ja ninahaiguste puhul. Eriti tõhusalt toimib aaloemahl seespidiselt mao- ja soolestikuhaiguste puhul. Kõik need haigused on põhjustatud limaskestade põletikust, mis kaob aaloemahla tarvitamisel. Kodus kasutamisel on kõige tuntum muidugi aaloe ravi igasuguste kuumapõletuste vastu. Kui lapsed ennast ahjuukse vastu ära põletavad või päikese käes nahale liiga teevad, on koduaaloe mahl nahale kõige kiirem ja tõhusam abivahend.

Aaloelehtede korjamine tähendab nende eemaldamist koos mahlavaest leherootsu ümbritseva tupega, sest mujalt murtud lehed kaotavad tugevasti mahla. Ravi otstarbel kõlbavad vaid hästi väljaarenenud alumised ja keskmised lehed. Neil on reeglina kuivavad lehetipud. Aaloe peab olema vähemalt kolme aastane. Toas kasvava aaloe lehti võib korjata mis tahes aastaajal, kuid lehti ei tohi pärast korjet hoida õhu käes üle 3-4 tunni.

Värskete lehtede mahlas leidub antraglükosiide, vaikaineid, vitamiine, fermente ja fütontsiide ning eeterlikku õli. Kõige kvaliteetsema mahla saamiseks lõigatakse aaloelt 3-aastased lehed – mida vanem on aaloe, seda toimeainerikkam ta on. Lehed seotakse puntidesse ja riputatakse madalate anumate kohale, nii et lõikekohad jääksid allapoole. 5-6 tunni möödudes on lehed mahlast tühjaks tilkunud ja kuivad. Sel viisil saadakse mahl, millel lastakse taheneda soojas ja varjulises kohas. Selliselt saadud tihenenud mahla nimetatakse saburiks ja seda saadakse 15-st aaloe liigist. Põhjamaade väiksematest aaloelehtedest mahl tavaliselt pressitakse. Koostiselt ja toimelt sarnaneb kuivatatud sabur värske mahlaga, ei sobi aga välispidiseks raviks (määrimiseks, mähisteks).

Vanu pikkade paljaste vartega taimi saab noorendada. Selleks tuleb aaloe taime latv maha lõigata, kuivatada 1-2 nädalat ja pista siis puhta niiske liiva sisse juurduma. Juurduma hakanud ladva võib potti ümber istutada.

Aaloe sobib eriti hästi neile, kes unustavad tihti lilli kasta. Ka ümber istutatada võib teda alles iga 3-4 aasta tagant. Samas peaks aaloetaim olema igas kodus, kus on väikesed lapsed ja eriti poisid, sest nendega ikka juhtub vahel midagi. Ja siis on hea kui abi on kiiresti võtta. Põletatud sõrmele või põletusvillile murra kiiresti aaloelt lehetükk ja pigista leheotsas mahla põletatud kohale. Tavalised põletused ja villid kaovad jäljetult päeva jooksul.

Allikas: Rodoaed.ee

LOE LISAKS:

NÕUANDEID | Kuidas kodustes tingimustes banaani kasvatada?

Kümme suurepärast toataime, mis puhastavad õhku mürgistest ainetest