Häärber endistel mõisamaadel
Vainukivide elutöö — uhke Vango puhketalu — asus metsade vahel Saarde vallas Marina külas, päris Läti piiri lähedal. Jüri ostis vana metsavahikoha salaja, alles aasta pärast tegi naise sünnipäeval üllatuse. Kui palju tööd ja vaeva pandi Vango tallu, teavad vaid Jüri ja Õnne ise. Talukompleksis oli nende ajal 15 palkhoonet. Siis otsustasid nad Vango puhketalu maha müüa ja viis aastat tagasi alustasid uue kodu rajamist Tõstamaa kaugemasse nurka, Vaiste mereäärsetele mõisamaadele.
Köögis püüab pilku helesinine klaasustega puhvetkapp. Tegelikult on kapi klaasuksed tehtud vanadest, Pärnu kiirabihoone lammutuselt saadud akendest.
„Oleme püsimatud inimesed, muudkui ehitame ja ehitame. Saame ühe elamise valmis, kui alustame jälle uut,“ muheleb Õnne. “Mina olen mereinimene. Mulle väga meeldib meri ja just seetõttu ostsime siia kinnistu. Pealegi, minu ema on siit pärit ja seetõttu on see kant mulle südamelähedane.”
Elutoas on mereteemat ̶ sinist ja valget. Nurgas seisev kummut on pärit Vaiste mõisast.
Alustada tuli täiesti nullist, sest talukoht siin küll oli, ent mahajäetud. Ja see vaade, mis siin neile avanes, oli trööstitu. Et mitte öelda lootusetu.
“See oli kohutav! Ma istusin ja mõtlesin, et mina seda kohta vist kunagi korda ei saa. Siin oli vana kola — potte ja panne, okastraati, vanu jalgrattaid, klaaspurke — kõik rämps oli siin nurgas, seal nurgas,” meenutab Õnne. “Teine maja oli täis toodud igasugust rämpsu, sinna ei pääsenud sissegi — elektrinäitu ka ei mahtunud vaatama! Ja see maja läks põlema.“
Ülemise korruse magamistoas jätkub mere- ja isegi maadeavastuse teema.
Uue aida tõid nad hoopis Tõrvast. Ning koos üllatusega — aida pööningult leidis Jüri tuttuue rautamata saani.
Unistuste kodu
„Minu sugulased Õnne ja Jüri on väga asjalikud inimesed,“ kirjutas toimetusele Vainukivide sugulane Karli Pant, kes muu hulgas seadiski Vaiste mõisahäärberi “Eesti kauneima maakodu” konkursile. „Neile kahele kohe meeldib tööd rabada. See teeb nad õnnelikuks, pannes põsed mõnusalt maasikpunaselt õhetama. Lummav aed, viimse detailini viimistletud kodu ja oma kätega taastatud vanaaegsed majad on nende iseloomustamiseks peamised märksõnad.
Vannitoa aknast paistab meri, ja see oli perenaise soov. Vannis istudes saab nautida merevaadet ja päikeseloojangut, juua veini või kohvi.
Nende kodu on tõeline unistus! See vanas stiilis kolmekorruseline rookatusega palkmaja koos teda täiustavate kõrvalhoonetega Vaiste mõisa maadel on tõeline puhkuse paik. Vaikne ja rahulik, kus linnulaul vahutava merekohina taustal sind justkui parema inimesena tundma paneb. Selles kodus on armastust, romantikat, teineteisemõistmist ja külalislahkust,” kirjutas Kerli.
Kui mõelda, et vaid viie aastaga on Õnne ja Jüri üles ehitanud peamaja, kõrvalhooned ja rajanud võimsa aia, mille kaunimad aastad on veel kindlasti ees, on see lihtsalt uskumatu ja imetlusväärne. Ent nähes, millise energiaga abielupaar oma õuel askeldab, pole ka midagi imestada.
Vannitoa seinas on ruuduline aken, kuid hoolikamal vaatlemisel selgub, et tegu on peegliga.
Vaiste rannahäärber asub künka otsas, kus varem oli maakivikelder. Künka otsas kõrgemal ikka seetõttu, et silm merd näeks. Perenaine näitabki maja ülemisel korrusel vannituba, kus ta pärast rasket päevatööd armastab mõnuleda ja aknast merele vaadata. Tõsi, kaunis vaade nõuab ka ohvreid — künka otsas asuv rookatusega maja on nüüd rohkem avatud tuultele, mille kaitseks nuputab pererahvas eri lahendusi.
Keldri süvendit kasutasid Õnne ja Jüri aga uue maja ehitamisel osavalt ära — nüüd on maja alumisel korrusel suur Vene saun, köök ja avar puhkenurk. Kui suurem seltskond siia tuleb, on ruumi pika laua taga istuda ja saunamõnusid nautida. Kiviseinteks kasutatud kivid on aga pärit kõik siitsamast krundilt.
Keldrikorrusel on Vene saun, peremehe enda ehitatud mööbliga kööginurk ja puhkenurk.
Kõik, mida siin näha ja käega katsuda, on Jüri ja Õnne enda kätega ehitatud, korrastatud, loodud. Peremehe lemmiktööriistaks on ketaslõikur ehk relakas, ja nagu näha, saab sellega teha imesid. Muu hulgas ehitada kogu köögimööbli, teha vanadest pudelitest lambikuplid, vuntsida vana puitu, jne.
Peamaja võimsad palgid ostis pererahvas tuttavalt mehelt, kelle juures olid need seisnud mitukümmend aastat ja oodanud oma aega. Majaehitusel läksid käiku ka vana kuuri lauad. Ikka relakaga puhtaks, seina ja õliga kokku.
Jüri lõikas vanadel pudelitel põhjad ketaslõikuriga ära ja nii said neist valgustid.
Elutoas jääb pilk peatuma tohutu suurel peeglil ja kummutil. Peegel on nii suur ja kõrge, et ulatub pea maast laeni. “Seda peeglit polnudki meil varem kuhugi panna ja ta lihtsalt ootas oma aega,“ ütleb Õnne. See mööbel on pärit Varbla mõisast.
„Minu ema vanaema oli Varbla mõisas lapsehoidja. Kui mõisaproua ära läks, võis ta võtta mõned asjad endale ja nii need meie perre tulidki,“ räägib perenaine. Tähenduslikke mööblitükke on teisigi — näiteks rehe alt toodud vana diivan, mille on teinud Õnne vanaonu, Varbla kandi parima puusepp. Sisekujundajaks on olnud Õnne ja Jüri ise. Peamajja soovis perenaine tuua rannastiili, siin on palju valget ja sinist: valged õhulised vanas stiilis kardinad, sinisetriibuline mööbliriie, sinisetriibulised kaltsuvaibad, jne. Armastus vanavara vastu on näha igal sammul: lae all riiulil on eksponeeritud samovarid, ahju kaunistavad vanad mõõgad, vanad topsikud, lauanõud, jpm.
Ait on ümber ehitatud külalistemajaks ja siin on kaheksa eriilmelist tuba.
„Midagi pole teha, mulle meeldib see vana kola,“ ütleb Jüri ja Õnne lisab: „Ise ei osta me mitte midagi, kõik need vanad asjad on meile elu jooksul ise tulnud. Ka sõpradele oleme öelnud, et asju ärge meile külakostiks ostke, tavaliselt nad toovad selle asemel vanavara,“ räägib Õnne. Tema eriline kiindumus on vanad lauanõud. Jüri sõnul on neil vanavara suure muuseumi jagu ja kõik see on pakitud 200-liitristesse tünnidesse. Neid on kokku 60. „Küll ta kunagi ikka tuleb! Praegu meil veel power’it (jõudu) on,“ ütleb Jüri.
Aidaesine on mõnus istumiskoht nii külalistele kui pererahvale.
Aida uus elu
Kui ait on tavaliselt kujunenud asjade, tööriistade ja tehnika hoiupaigaks, siis Vainukivid on aidast teinud külalistemaja. Siin on kahel korrusel kokku kaheksa tuba, milles igaühes WC koos duširuumiga. Kõik toad on kujundatud isemoodi, eri teemade, tapeetide ja värvigammaga. All on Jüri enda ehitatud kööginurk.
„Olen üritanud juhtmed ära peita, et neid seinal näha ei oleks. Uskumatu, kui suur hinnavahe on valgel ja pruunil elektrijuhtmel! Nagu ka valgete ja teist värvi radiaatorite puhul,“ nendib Jüri.
Maja terrassil on tünnisaun, kuhu mahub korraga 15 inimest.
Aida seinal on pildigalerii vanadest talufotodest. Kunagi käis siin suur metsamaterjali eksport Euroopasse. Varbla metsadest ehitati sadamasse kitsarööpmeline raudtee, kust puit otse sadamasse veeti — selleks kasutati hobuvankreid. Sadamas oli saeveski, kus puit parajaks saeti, puksiirlaevadele laaditi ja need omakorda selle suurtele kaubalaevadele vedasid.
Vaiste mõisahoonet enam pole, see lammutati 1970ndal. Ühel fotol on mõisa viimane aednik — tema hoole all oli muu hulgas suur õunaaed. Teisel fotol on viimane majapidajanna. Mõisnikud lahkusid, kuid nemad jäid siia surmani.
Vaiste mõisahäärber on külalistele avatud, siin saab rentida tube, telkida, käia kaatriga merel, pidada jahti, vaadelda linde, jpm. Firmaroaks pakub pererahvas seenesuppi seemnekaraskiga.
„Seda maja rendime me külalistele välja. Kui tahtjaid on, rendime peamaja ja aida välja ning läheme ise puukuuri,“ naerab pererahvas.
Õnne ja Jüri on edukas tandem. Neil on ühine huvi vanavara vastu ja koos on nad üles ehitanud juba teise talukoha.
