1. Rava mõis, 650 m2, 590 000 eurot

Omapärane rüütlimõis Rava tammiku ja paisjärve vahetus läheduses. rajati 17. sajandi aguses ning selle esimesed omanikud olid Helffreichid. Mõis oli suguvõsa omanduses kuni aastani 1797, peale seda omandas selle 45000 hõberubla eest ostis Georg Friedrich von Stackelberg Öötla. 19. sajandi teises pooles lasi Bernhard Arnold Alexander von Stackelberg rajada ühekorruselise viilkatusega kivist peahoone. Umbes samal ajal valmisid ka kõrvalhooned, park ja paisjärv. Viimane teadaolev aadlisoost omanik oli Marie von Stackelberg. Temalt võeti mõis võõrandamise käigus ära aastal 1919.

Peahoone ja enamus kõrvalhooneid on ehitatud 1850 aastal. Peamiselt on ehitusmaterjalina kasutatud paekivi ning puitu. Renoveerimise käigus on säilitatud lai põrandalaudis, aknad ja uksed. Mõisahoonel on täiskelder, mille üks unikaalsemaid osasid on veinikelder. Esimesel korrusel asuvad renoveeritud üksteist erinevat ruumi, millest olulisemad on avar saal, söögituba ja kuus magamistuba.

Neli tuba on osaliselt renoveeritud. Mõisahoone renoveeritud ruumid on sisustatud ajastule vastava mööbli ja dekoratsioonidega.

Allikas: LVM Kinnisvara
Liigu noolega edasi järgmisele lehele.

Peahoone — 2546.2 m²

Esimesed teated Härgla mõisast pärinevad 1516. aastast, mil ta kuulus Maydellidele. 17. sajandil oli mõis pikalt von Uexküll-Güldenbandide omanduses. 18. sajandil vahetas mõis palju kordi omanikke, olles seotud nii von Rehbinderitega, von Fersenitega, von Stackelbergidega, Douglastega, von Mohrenschilditidega kui ka von Wrangellidega. Alates 1822. aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni oli mõis von Rosenthalide (von Wetter-Rosenthalide) aadliperekonna omanduses.

Mõisa kahekorruseline kelpkatusega peahoone on ehitatud mitmes osas. Hoone vanim osa pärineb 17. sajandist von Uexküll-Güldenbandide ajast. Ei ole välistatud, et ta sisaldab ka kesksaegseid osi. Oma lõpliku suuruse sai hoone 18. sajandil. 19. sajandil (arvatavasti 1820tel aastatel von Rosenthalide omanduses) lisati fassaadile võimas kuue joonia sambaga klassitsistlik portikus. Portikus sarnanes umbes samal ajal ehitatud Kohila ja Valgu mõisa portikustega, mis on mõlemad tänaseks hävinud.
Võõrandamisjärgselt kolis 1921. aastal hoonesse kool, mis sulges uksed 1966. Kaasajal on mõis eravalduses. Lisaks peahoonele on säilinud mitmeid kõrvalhooneid peahoone esise auringi ääres.

854.7 m², 345 000 eurot

Seidla mõisa on esimest korda mainitud 1639. aastal, kui selle omanikuks oli Rootsi sõjakomissar Adam Schrapfferi lesk. Ehitusajalooliselt on olulisem Johann Heinrich von Mohrenschildi omandiperiood 1740 — 1785, sest just tema ajal omandas mõis oma põhilise jõukuse, siis kujundati välja esinduslik mõisasüdamik ja valmis uhke varaklassitsistlik härrastemaja (1785).

Hoone interjöörid tunduvad varaklassitsistlikult range välislahenduse kõrval mõnevõrra barokilikena. Ajastule omaselt võlvitud alakorrust on kasutatud majandusruumidena. Anfilaad — pidulikult seotud elutoad ja saal asuvad teisel korrusel. Meisterlikult on teostatud tisleritööd: nikerdatud ääristega trepp, uksed, aknapaled ja lambriid.

Eesti Vabariigi ajal tehti mõisahoonesse kool, mis püsis seal kuni 1973. aastani. Mõisas asunud väärtuslikud ahjud ja kaminad hävinesid kooli remondi käigus 1950-ndatel aastatel.

Mõisa ümbritseb inglise stiilis park. Maantee poolsel küljel oli kõrge kivimüüriga ümbritsetud iluaed, mis on taastamisel. Alates 1996. aastast käib mõisa peahoones restaureerimistööd. Taastatud on lae- ja seinakonstruktsioonid, mis said kannatada 1980-ndate aastatel katuse läbijooksmise tõttu. Uuendamist vajavad mõisahoone arvukad aknad ja uksed.

684 m², 677 000 eurot

Mõisa klassitsistlik peahoone on ehitatud 19. sajandi alguses, millel on harvaesinev taandega sammasportikus e sammastele toetuv hooneosa. Mõis on rajatud Rennenkampffide suguvõsa poolt.
Konuvere mõisaansambli moodustavad lisaks mõisale park tiikidega, peahoone ees klassikaline ringtee, mõisa tagant voolab mööda jõgi. Kõrvalhoonetest on jääkelder ja uuesti rajatud tall. Mõisa kõrval on arteesia kaev.

Mõisa põhikorrusel on kõrged laed ja avarad ruumid. Esimene- ja keldrikorrus on taastatud, kõrge pööning annab veel võimaluse laiendamiseks.

Kui sammaste vahelt läbi minna, pääseb põhikorruse vestibüüli, kus on palju avarust ja majesteetlik kaminahi. Peosaal on kauni vaatega jõele, söögisaal avaneb maja ette. Lisaks köök ja arvukalt tube. Alumisel korrusel asuvad saunaruumid, abiköök, magamistoad, koridor, kütteruum ja teised tehnilised ruumid.

Tallis on 5 suurt lahtrit hobustele, abiköök, riietusruum ja ruum tehnikale. Teisel korrusel lakas on suvetoad ja ruumi heintele.

2500 m², 249 000 eurot

Esimesed kirjalikud tõendid Abja Mõisa kohta pärinevad 1582. aasta 8. maist, kui Poola kuningas Stephan Batory tagastas mõisa Wilhem von Rosenile. Praegused mõisahooned, mis asuvad maalilise Halliste Ürgoru serval, lasi 1780-ndatel aastatel ehitada kuulsa suguvõsa esindaja Friedrich Adolph Stackelberg.

Mõisa on külastanud ka Venemaa tsaar Katariina II, kellele häärberi ümbrus olla väga meeldinud. Tähelepanu väärib ka mõisa park (3,7 ha), mille on kujundanud Johann Friedrich Semich (1800-ndad aastad). Tollasest pargist on säilinud rohkelt majesteetlikke puid ning maastikku läbib looklev oja. Mõisa väravast algab enam kui kolme kilomeetri pikkune lehtpuude allee. Avarast interjöörist leiab aga enam kui kakskümmend tuba, mida uus peremees saab oma maitse järgi renoveerida!

554 m², 125 000 eurot

Baltisaksa barokkstiilis mõisahoone on ehitatud 18. sajandi teisel poolel. Mõisal on olnud aastate jooksul mitmeid erinevaid omanikke. Peale teist maailmasõda kasutati hoonet rahvamajana ja seejärel seisis kunagine aadlihäärber pikka aega kasutamata. Hiljem jagati mõis korteriteks. 1970-1980-ndatel aastatel asus mõisas üliõpilasmalev.

Iga mõisa ajalooga käib kaasas ka rohkelt sinivereliste nimesid. Ka siin on erinevatel perioodidel elanud põnevaid tegelasi. Teadaolevalt kuulus mõis 1743 aasta paiku Zoege von Manteuffelile, kes esineb ühe tegelaskujuna Jaan Krossi teoses “Keisri hull”. Peretütred abiellusid mõisas kunstnikest kaksikvendade Karl ja Gerhard von Kügelgenidega. 1908. aastal oli omanik paruness Natalie Hoyningen-Huene, Liivimaa aktsiisivalitsuse direktori, tegeliku riiginõuniku Konstantin von Weymarni noorim tütar. 1913 kinkis ta mõisa oma abikaasale.

Aias leidub Inglise aedadest pärit stiilielemente. Lisaks paikneb krundil ka suur 5500 m2 paisjärv. Säilinud on suured ja elujõulised vanemad puud.

LOE LISAKS: