FOTOD | Suvepealinna uued ja stiilsed peatuspaigad
Pärnut hakati kuurordiks arendama juba 1830-ndatel, kui Pärnu kustutati Venemaa kindluslinnade nimistust ning linnale tuli anda uus funktsioon. Tänu kaunitele liivarandadele ja soodsale geograafilisele asendile olid kõik eeldused olemas, et väärt mõte idanema panna.
Senist kaitsevööndiga piiritletud linnaruumi hakati ümber kujundama suvitajatele sobivaks ning 1838. aastal valmis esimene supelasutus. 19. sajandi lõpus mõeldi juba ka linna väisavate turistide teenindamisele ja majutuskohtade loomisele. Pärnu signatuuriks kujunenud elegantsetest puitvilladest paljud kerkisid koos rendipindadega. Linn pakkus Kaarli ja Papli tänavale ehituseks tasuta krunte, tingimusel, et maja valmib kahe aastaga ning seal oleks vähemalt neli üürituba suvitajatele.
Suuremaid hotelle ja pansionaate hakati planeerima alles 1930-ndatel, kui valmisid Pärnu funkpärlid Rannahotell ja Wasa. Nõukogude perioodil lisandusid juba kolossaalsemad sanatooriumid, kuid seegi ei leevendanud suvitajate majutuskriisi täielikult. Paljud pärnakad mäletavad hästi, kuidas nende esivanemad suveks kuuri alla elama kolisid ja oma eluruumid rannalistele välja üürisid. Praegugi võib Pärnus elanikkond ilusate suveilmadega mitmekordistuda ning on päevi, kui nõudlus ületab pakkumise. Seetõttu on populaarne suvepealinn pidevas arengus ja ka majutusasutusi kerkib aina juurde. Vaatleme lähemalt kolme uut hotelli, mis püüavad pilku ka läbimõeldud sisekujundusega.
Wasa uus hingus
Wasa ajalugu ulatub aastasse 1938, kui Aleksander Nürnbergi projekti järgi valmis moodne neljakümne toaga hotellipansionaat. Uue ehitise ajendiks sai aasta varem Stockholmi ja Pärnu vahel alustanud laevaühendus, mis paisutas voodikohtade nõudluse Pärnu ainsa suurema majutusasutuse, Rannahotelli võimalustest palju suuremaks. Sarnase olukorra ees oldi ka mõned aastad tagasi, kui Wasa hotelli laiendamiseks korraldati arhitektuurivõistlus. Võitjaks osutus KOKO arhitektide nägemus, milleks oli 56 hotellitoaga piki tänava äärt kulgev kolmekorruseline hoone ja hotellitubadele alternatiivset majutuslahendust pakkuvad sisehoovis paiknevad terrassidega apartemendid, mis valmisid möödunud suvel.
Wasa uue hoonestuse arhitektuuri taga on Liis Uustal ja sisearhitektuuri taga Kadri Kaldam. Arhitektuuri ja sisearhitektuuri koostöö algas arhitektide sõnul juba ideekavandi loomisel. Ühiseks eesmärgiks oli tuua välja inimlikku skaalat toetavad ruumilised väärtused. Et koha iseloomu väärtustada, jaotati hoone mitmeks mahuks. Ühest küljest on uus Wasa ammutanud inspiratsiooni Pärnule omasest funktsionalistlikust kuurortlinna miljööst, teisalt aga krunti ümbritsevatest puidust eramutest. Neid printsiipe arvesse võttes koosnebki kompleks ühest peahoonest ja väikestest hoovipealsetest puiduga viimistletud majakestest-korteritest. Peahoone krohviosa suhestub ajaloolise hoonega ja apartementide puitfassaad loob dialoogi ümbritseva puitarhitektuuriga.
Hotelli sisearhitektuur on moodne, mugav, lõõgastav ja unikaalne, luues külastajakeskse puhkekompleksi ja arvestades olemasoleva ajaloolise hoone ning pargiansambliga, andes samal ajal kompleksile lisaväärtust tänapäeva keskkonda sobiva hoonega. Kuna 1938. aastal ehitatud olemasolev Wasa „Rootsi-hotell” on kantud 1930-ndate modernistlik-funktsionalistlikust kuurortarhitektuuri vaimust, seoti uue hoone sisearhitektuur pieteeditundeliselt, kuid moodsalt selle ajastuga. Hotelli, spaa ja restorani miljöö on n-ö moodne Poirot-ajastu glamuur – lihtne, selge, kerge, samas luksuslik ja õrnade vihjetega art deco stiilile. Sisearhitektuuris on kasutatud autentseid materjale – puitparketti, messingut, samettekstiile, vastandades heledaid toone tumedate-sumedate aktsenttoonidega. Vastukaaluks välisele põhjamaisele kliimale oli ideeks tekitada ruumis ka pisut troopilisemat atmosfääri – sellest kõnelevad interjööris banaanilehe motiivid, roheseinad ja lopsakad taimed.
Kui hotellis on kasutatud tumeheledaid kontrasttoone ja suurt mustrimotiivi, siis apartementides sooviti luua kodust meeleolu rahustavate värvide ja puiduste pindadega. Igal apartemendil on oma rõdu või terrassiala, mis mõjub justkui elutoa pikendusena. Eesmärk oli esile tõsta ka seost tehiskeskkonna ja looduse vahel. Eriti märgatav on see spaa poole peal, kus läbi suure klaasfassaadi ühineb park hoone interjööriga.
Butiikhotell Rosenplänter
Pärnu Elisabeti koguduse pastoraadi renoveeritud peahoonesse sisse seatud butiikhotell on saanud nime hoones 1809–1846 elanud pastor Johann Heinrich Rosenplänteri järgi, kes oma korteris isegi kuus aastat tegutsenud kooli pidas. Muinsuskaitse alla kuuluvat ehitist, mis esmalt valmis 1696. aastal, on sajandite jooksul mitmeid kordi ümber ehitatud ja ka selle mahtusid muudetud. Aegade jooksul on hoones asunud veel kooliraamatukogu, ühiselamu ja mitmesugused äripinnad. Enne 13 numbritoaga hotelliks renoveerimist oli maja aastaid tühjalt seisnud ja amortiseerunud. Suurimaks väljakutseks saigi maja korrastamisel kompromisside leidmine kohaliku muinsuskaitsega, et säiliksid hoonele iseloomulikud elemendid, kuid oleks hoolimata paljudest kitsendustest võimalik muuta maja funktsionaalsemaks ja täita see ajalugu austavate tänapäevaste lahendustega.
Hoone sisearhitektuur on puhtalt omanike endi looming ning välja on see kukkunud igati maitsekalt. Kombineeritud on puitmajale omast õdusust ning lisatud sinna šikilt suurlinlikke elemente. Rõhku on pandud nii kvaliteetsetele viimistlusmaterjalidele kui ka luksuslikule sisustusele. Numbritubade põrandaid katab elegantne kalasabaparkett, vannitubadest leiab naturaalset kivi ja puitu ning silma torkavad põneva disainiga kõrged valamud. Pärast pikki jalutuskäike Pärnu puiesteedel võib end pikali visata Viljandis toodetud ülimugavale Delux voodile või lõõgastuda jalgadel disainvannis.
Igal juhul oli hotelli siselahenduste loojatel selge soov pakkuda tavapärasest erinevat majutuskogemust, kus oleks nii pilkupüüdvaid elemente kui ka privaatsust ja mugavust. Üheks põhiliseks pidepunktiks sai tubade varieeruvus, et ka korduval ööbimisel jääks mulje, et külastajad viibiksid majas justkui esimest korda.
Dönhoff Residence
Rosenplänteri hotellist üle tee asuv Dönhoff Residence ei lase jalutajal esmapilgul oma olemasolust just palju aimata. Tänavaäärse maja sisehoovi on aga peidetud privaatsete terrassidega oaas. Aastaid tühjana seisnud maja oli nõukogude ajal sanitaar-epidemioloogiajaama käsutuses ning sai korrastatud 2018. aastal.
Eesmärgiks sai luua majutusasutus, mis arvestaks eelkõige just Pärnus pikemalt peatuvate külaliste vajadustega. Südalinna kohta on majas erandlikult suured numbritoad – hotelli kõige väiksem tuba paikneb 45 ruutmeetril ning kõige suuremas on ruutmeetreid 89. Kuigi igast korterist oleks võinud teha kaks tillukest tuba, rõhusid omanikud mugavusele, avarusele ja heale sisekujundusele ehk kvaliteeti näitavatele väärtustele, mida kliendid üha enam hindama on hakanud.
Hotelli sisekujunduse taga on omaniku Irina Kolmkanti nägemus ning selles kohtuvad modernsed trendid ja hoonele endale omased ajaloolised detailid. Hotelli renoveerimisega läks planeeritust kauem, sest ehitustööde käigus tuli ka kontseptsiooni pisut ümber kohandada – näiteks tulid kipsi alt välja vanad müürid, mis sooviti nüüdisinterjööri sulandada. Sviidi klaaspõranda alt võibki nüüd imetleda maja originaaldetaile ja müüriosasid, mis on kenasti kõlama pandud põhjamaise disaini, tammeparketi ja marmoriga. Keldripõrandalt tuli välja üle 5000 pisikese kivi, mis said ükshaaval välja puhastatud ning mida saab tulevikus näha alles kavandatavas spaa ja veinikeldri alas.
- Lugu ilmus sisustusajakirja Disain, Interjöör & Arhitektuur kevadsuvises numbris. Telli ajakiri endale SIIN.
