FOTOD | Arhitekt Vilen Künnapu loodud värvikas maja paneb möödujad peatuma
Hiljuti Maardu külje alla Muuga teele kerkinud värvilise ühepereelamu taga on arhitekt Vilen Künnapu käsi. Selle läheduses asub mõned aastad tagasi valminud sama julgelt koloriitne Elevandimaja, mis äratas tähelepanu mitte ainult ümbruskonnas elavate inimeste seas, vaid ka mitmetes maailma mainekamates arhitektuuriajakirjades. Seda muidugi põhjendatult – ega maailmas ei ole just palju arhitekte, kes laseksid end hullumeelsetest värvikooslustest kanda, ega ka tellijaid, kes sooviksid olla iga päev rikkaliku koloriidiga ümbritsetud. Künnapu enda sõnul nõuab isegi valge maja tellimine Eesti inimeselt suurt julgust, sest kinni ollakse turvalises beežis koloriidis. Ta usub, et värv ei sobigi kõigile, sest seda armastavad ainult need, kellel on olemas värvimeel ja anne värve tajuda. Maardu maja tellijateks sattusid arhitekti rõõmuks avatud meelega inimesed, kelle soov oli just stiilipuhas Vilen Künnapu käekiri võimalikult pöörases võtmes. Tulemust naudivad tellija sõnul mitte ainult nemad ise, vaid ka mitmed möödujad, kes auto peatavad ja maja lähemalt uurima tulevad.
Väega värvid
Künnapu, kes tegeleb arhitektiameti kõrvalt maalimisega, usub värvide tugevasse energeetikasse ja mõjuvõimu. Värvidele omistasid väge juba loodusrahvad ning tänapäeva värvipsühholoogia kinnitab samuti, et värvid avaldavad meie emotsioonidele palju suuremat mõju, kui seda arvatagi oskame.
Maardu maja puhul leiab kirkaid värve nii eksterjöörist kui ka interjöörist. Ühte ruumi mahuvad kõrvuti ära särav kollane, jõuline punane, energiast pulbitsev fuksiaroosa, rahulik sinine ja kontrasti lisav oranž. Aga mis valemiga küll sellised värvid kokku satuvad? Künnapu ütleb, et tema jaoks on nii maalikunst kui ka arhitektuur üks looming, kus värve valides väga palju ei analüüsitagi – see toimub intuitiivselt. Küll aga on selge, et kui värve üldse kasutada, siis juba korralikult. Künnapu loomingus domineerivadki kaks äärmust – lihtsad ja valged majad, kus värvi asendab mäng geomeetriaga, või siis värvikalt hullumeelsed. Samal ajal hindab Vilen koostööd klientidega, kes värve ei armasta, ja suudab välja mängida ka projektid, kus esmapilgul kliendiga maitsed ei kattu.
Salapära ja proportsioonid
Eramu ise peegeldab Künnapule omaseid arhetüüpe: modernistlikku vormi, põnevat geomeetriat ja voolavat ruumi. Kuigi palju elemente pärineb varasemast arhitektuurist, leidub igas eramus midagi uut ja arhitektina on Künnapu alati universaalse ruumi otsingul. Nagu mitmete eelnevate eramute puhul, on ka Maardu maja saanud mõjutusi lõunamaade elamuehitusest, millele on omased avarad müüridega siseõued. Õueruumi eraldavad interjöörist ainult suured klaasist uksed, mida on võimalik soovi korral lahti lükata ja nii ühe liigutusega köök hooviga üheks ruumiks liita. Ühest küljest avardab müüriga piiritletud ruum interjööri, teisalt loob poolsuletud terrass suurema privaatsuse – seda nii naabrite pilkude kui ka suuremate tuuleiilide eest. Müüridest rääkides ütleb Künnapu, et vormide puhul võlubki teda just raskepärasus ning pisut salapärased kindlused ja mõisad on teda alati paelunud: “Paljud taotlevad oma arhitektuuris kergust, mulle see nii oluline ei ole.”
Müüride raskepärasust pehmendavad pisut nelinurksed avad, mis täiendavad ka üldist kompositsiooni, kuhu kuuluvad arhitektile omased piklikud aknad, silindrid, tornid ja muidugi ka võimas signatuurdetail – kuppel. Sildindritest, tornidest, kuplitest ja erilise vormiga akendest rääkides ei saa peatumata jääda ka sakraalsel momendil, mis saadab mitmeid Künnapu projekteeritud ehitisi. Ruumi luues inspireerivad teda nii iidsed templid, budistlikust arhitektuurist tuttavad stuupad, aga ka pühal geomeetrial põhinevad kompositsioonid ja proportsioonid. Maja kõige pühamaks ruumiks peab arhitekt magamistuba, milles segunevad modernistlikud ja gooti kabeliarhitektuurile omased tunnused.
Sokišaht ja kassiaknad
Kahekorruselises majas on ruutmeetreid 150. Esimene korrus järgib voolava ruumi printsiipi ning sealt leiab ühe suure, hooviga ühendatava ruumi, mis toimib nii elutoa kui ka köögi- ja söögitoana. Omaette ruumiks võib veel pidada sauna ja selle avarat eesruumi, mida saab vajadusel kasutada külalistoana. Aknad avanevad maja suurimast ruumist igasse ilmakaarde, sest valgust peab arhitekt üheks olulisemaks elemendiks: “Jälgin, et igal kellaajal tekiks ruumi mõni ootamatu valguskiir või oma valgusrežiim. Ruumis viibides võib nautida huvitavat valgusemängu, mida pakuvad kitsad aknad.” Kitsaid aknaid nimetab arhitekt naljaga pooleks ka kassiakendeks, mille võib kodust lahkudes julgelt lahti jätta – kass saab soovi korral maja ja õue vahet liikuda, kuid vargad sealt sisse ei mahu.
Esimese ja teise korruse vahel asuva trepihalli kohal kõrgub kuplikujuline aken, mis on Künnapu signatuurdetailiks. Omamoodi müstiku ja šamaanina usub ta energiatornide teooriasse, mille järgi kupli all istumine avardab teadvust ning tekitab tugevat energiavoogu.
- Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Disain, interjöör ja arhitektuur. Telli ajakiri SIIT.
