Disainikriitik Alice Rawsthorn: On raske leida tegevust, milles disainimisest kasu ei oleks


Disainikriitik Alice Rawsthorn: On raske leida tegevust, milles disainimisest kasu ei oleks
Erakogu

Märtsis külastab Eestit värvikas ja alati stiilne Briti disainikriitik Alice Rawsthorn, kelle disainikolumne New York Timesis loevad miljonid ja mida tsiteeritakse üle maailma. Ta on ka mitme disainiraamatu autor ning tema viimane raamat "Hello World: Where Design Meets Life" on saanud tõeliseks bestselleriks.

Rawsthorn on juhtinud ka Londoni disainimuuseumi ning on disainist rääkima kutsutud ka näiteks poliitika- ja majanduseliidi ette Maailma Majandusfoorumil Davosis. Maris Takk uuris Alice’ilt, milline roll on disaineril 50 aasta pärast.

Mida hea disain teie jaoks tähendab?
Minu jaoks on hea disain teatud omaduste kombinatsioon, mis nii ajas kui ka vastavalt kontekstile muutub. Samas on heas disainis alati olemas kaks kindlat elementi: see peab alati oma funktsiooni täitma ning olema eetiline ja keskkonnaga arvestav. Teised omadused, mis disaini köitvaks muudavad — näiteks võib seda olla meeldiv vaadata ja katsuda või siis võib see olla silmapaistvalt uuenduslik –, pole kohustuslikud.

Millist rolli mängib disain tänapäeva maailmas — kas see aitab probleeme tuvastada ja lahendada või tegeleb see pigem esteetikaküsimusega?
Disain on keerukas ja sageli mitte kuigi kergesti tabatav nähtus, mis on sajandite jooksul märkimisväärselt muutunud, võttes erinevates kontekstides mitmesuguseid vorme, kandes erinevaid tähendusi ja taotledes erinevaid eesmärke, kuid disain on alati olnud muutuste käivitaja, aidanud meil ümbritsevat mõtestada ning lubanud meil seda enese kasuks pöörata.

Disain kui protsess eksisteeris juba ammu enne, kui selle kirjeldamiseks sõna välja mõeldi. Mil iganes on inimolendid soovinud oma eluviisi või keskkonda muuta — alustades kas või eelajalooliste inimestega, kes oma koopasuudesse kiskjate vastu tõkkeid ehitasid –, on nad disainiga tegelenud, seda instinktiivselt. N-ö juhuslikult disaineri rolli sattunud inimesed, nagu eespool mainitud koopaelanikud, tegelevadki disainiga intuitiivselt ja ise seda taipamata.

Tööstusrevolutsiooni ajal rakendati disain masstootmise teenistusse — et toota suurtes kogustes ühetaolise kvaliteedi ning odavamate hindadega esemeid. Selle protsessi käigus sai disain endale võrdlemisi kindlalt määratletud kuju ja sestpeale peetaksegi disaini eelkõige kommertssfääri kuuluvaks või stiliseerimise ja esteetilise vormimise vahendiks. Usun, et disain on praegu tagasi võitmas oma industrialiseerimiseelset kuju ning jälle vabamaks ja instinktiivsemaks muutumas, kuivõrd disaini on hakatud kasutama täiesti uutes valdkondades, näiteks sotsiaalsete probleemide ja humanitaarkriiside lahendamisel.

Kui kõik on disainitud, nagu kogu aeg räägitakse, siis kas on võimalik üldistades öelda, mis ei ole disain?
Arvan, et oleks mõttekam küsida, kas on kasulik midagi disainituks pidada. Võtame lihtsa näite, toidu valmistamise. Kuigi see võib pretensioonikalt kõlada, võib väita, et toidu valmistaja disainis eine, kui ta seda tehes improviseeris. Kui ta aga retsepti järgis, ei saa sama väita. Kuid võib küsida, kas n-ö disainitud eine on tervislikum ja nauditavam.
See on võimalik juhul, kui ta on selle disainimisse aega ja energiat panustanud: ettevalmistused hoolikalt läbi mõelnud, parimad komponendid välja valinud ja meeliköitvalt serveerinud. Kui asja niiviisi vaadata, on raske leida tegevust, milles disainimisest kasu ei oleks: alates reisi planeerimisest, kingituse pakkimisest kuni eaka sugulase eest hoolitsemiseni välja.

Kas arvate, et disainitud maailma on võimalik vältida?
Ilmselt mitte. Disain on meie maailma lahutamatu osa, mis võib määrata, kuidas me end tunneme, mida me teeme, kas see meil õnnestub või mitte — kuigi sageli ei pane me seda ise tähelegi. On mitmeid teisi igapäevaelu valdkondi, mille üle me saame otsustada, kas tahame nendega tegemist teha või mitte, näiteks kirjandus, kunst, teater, kino, mood, sport ja muusika. Õnneks saame me valida, kui palju me end nende valdkondadega siduda soovime. Palju? Natuke? Üldse mitte?
Kuid disaini me vältida ei saa, kuidas me seda ka ei sooviks. Me võime vaid üritada kindlaks teha, kas see mõjutab meid positiivselt või negatiivselt — kas see aitab meid või teeb olukorra hullemaks. Et suuta seda edukalt teha, tuleb meil disainist aru saada, mida põhjalikumalt, seda parem. Soov sellele kaasa aidata innustaski mind kirjutama raamatut “Hello World: Where Design Meets Life” (“Tere, maailm: seal, kus disain ja elu kohtuvad”).

Disainivaldkonnas on haridusel tohutult suur roll. Mis peaks tulevikus disainihariduses muutuma?
Kui disain tahab oma potentsiaali rakendada ja teistessegi valdkondadesse imbudes meie elukvaliteeti parandada, peavad disainerid leidma töötamiseks uusi viise, mis oleksid vabamad, paindlikumad, panustaksid rohkem koostöösse ning mis kõige olulisem, oleksid diplomaatilised. Disainiharidus on ääretult tähtis, et disainereid kõigeks selleks ette valmistada. Ajaloost tuntud kõikvõimsa kangelasliku disaineri stereotüüp oli algusest peale eksitav mitte üksnes seetõttu, et disain nõuab alati koostöö tegemist, vaid ka seepärast, et tulevikus peavad disainerid olema koostööaltimad teiste valdkondade esindajatega. Samuti peaksid nad oma töösse kaasama inimesi, kes disainiprotsessi lõpptulemust kasutama hakkavad ning kes tänu digitaalsele tootmistehnoloogiale, näiteks 3D-printimisele, seda aina enam ise mõjutada saavad.

Samamoodi peavad disainerid oma tööd veenvamalt reklaamima. Kuigi nad oskavad teiste inimeste projekte väga edukalt tutvustada, pole nad siiani omaenda tööst ja selle olulisusest kõneledes sama tõhusad olnud. Seepärast on disaini tihtipeale vääriti mõistetud ja trivialiseeritud. Suuremate ja kaalukamate probleemidega tegelemine, näiteks sotsiaalse disaini valdkonnas, tähendab, et panused tõusevad, kuna niisugustel aladel on ebaõnnestumisel märksa tõsisemad tagajärjed. Ühest küljest on disainereil vaja hakata oma töösse karmimalt suhtuma, kuid samal ajal seda ka nutikamalt esitlema.

Euroopas on ökodisain ja cradle to cradle-mõtlemine peaaegu et disaini lahutamatu osa. Kas tegu on hetketrendidega või muudavad need põhimõtted tõepoolest midagi?
Ökoloogiline kriis on üks olulisemaid teemasid, millega inimkond praegu silmitsi seisab, ja disainil on potentsiaali, olemaks üks võimsamaid vahendeid, mille abil neid küsimusi lahendada. Disainerid on üldiselt nõus, et keskkonna kaitsmine on oluline ja et nad peaksid panustama sellesse, et inimesed vastutustundlikult elaksid, aga kõige ülejäänu suhtes, mis seda temaatikat puudutab, jäävad nad pigem eriarvamusele.

Mida tähendab jätkusuutlikkus disainis? Mis võiks ja peaks olema selle eesmärk? Kuidas selle edukust hinnata? Kas kompromissid on lubatud ja kui on, siis millistes oludes ja mil määral? Nende küsimuste üle on disainerid tuliselt vaielnud ning veendunult vastandlikele seisukohtadele jäänud. Cradle to cradle-süsteem on vaid üks paljudest võimalikest lahendustest. Nendele konfliktidele tuleb lahendus leida, sest oleme jõudnud ajastusse, kus on selgeks saanud, et kui me pole täielikult rahul sellega, kuidas disainiprojekt välja on töötatud, kust pärinevad materjalid, kuidas käib tootmine, turundamine, transportimine, müük ning kuidas toode lõpuks tarbimistsüklist väljub, pole tegemist hea disainiga.

Millisena te disaini ja disainerite tulevikku 20 ja 50 aasta pärast ette kujutate?
Paola Antonelli New Yorgi MoMAst on ennustanud, et tulevikus on disainis, just nagu füüsikaski, kaks haru: teoreetiline ja eksperimentaalne/rakenduslik. Mõlemad leerid tegutsevad “pragmaatiliste intellektuaalidena”, nagu tema seda nimetab, kes analüüsivadolulisi sotsiaalseid, poliitilisi ja tehnoloogilisi küsimusi, mis meie elukvaliteeti mõjutavad, näiteks toidukriisi ja loodusvarade kahanemist — esimesed teevad seda abstraktselt ning teised planeerimise ja probleemide praktiliselahendamise kaudu.
See on usutav stsenaarium, aga kui disainerid seda tulevikus ka ellu tahavad viia, peavad nad välja arendama uued töötamise viisid, olema avatumad, eriti selles osas, mis puudutab teiste valdkondade esindajatega koos töötamist, ning olema empaatilisemad ja diplomaatilisemad, nagu juba enne mainisin. On meie kõigi huvides, et see neil õnnestuks ning et disain realiseeriks oma potentsiaali ja muutuks edaspidi arvestatavaks konstruktiivseks jõuks ka maailma mastaabis.

Milliseid disainereid te kõige rohkem imetlete?
Imetlen väga Hilary Cottami tööd — ta on sotsiaalteadlane ja Briti sotsiaalse disaini rühmituse Participle üks asutajaid, see rühmitus kasutab teravate sotsiaalsete probleemide lahendamiseks disaini. Participle’i üks esimesi projekte oli Londoni ühe vaesema piirkonna Southwarki eakate hoolduse paremaks muutmine.

Tavaliselt tegelevad selliste probleemidega sotsioloogid ja majandusteadlased, aga mitte disainerid. Participle kutsub disainiprobleemide lahendamiseks kokku grupi erinevate valdkondade spetsialistidest, näiteks psühholoogidest, majandusteadlastest, programmeerijatest ja disaineritest. Gruppe juhivad disainerid ning töös kasutatakse disainisõnavara ja metoodikat.

Southwarki puhul oli peamiseks väljakutseks see, kuidas eakate hooldusteenuseid paremaks muuta, jäädes samas omavalitsuse eelarve piiridesse. Participle’i lahenduseks oli projekt “Circle”, mille käigus loodi võrgustikud, millega oli võimalik sama piirkonna eakatel liituda. Kui võrgustikuga liitub uus liige, külastab teda mõni pikaajalisem liige, et arutada, millist abi esimesel vaja läheb, ning realistlikult hinnata, kuidas ta ise panustada saaks. Põhimõtteliselt peaks iga “Circle’i” liige saama nii vajalikku abi kui ka end teiste abistamise kaudu teostada. Projekt osutus Southwarkis sedavõrd edukaks, et seda hakati Suurbritannia teisteski osades juurutama ning ühtlasi näitas see, et disaini võiks laialdasemalt kasutada ka teiste ühiskondlike probleemide lahendamisel.

Ja millistel noortel ja edukatel disaineritel me silma peal peaks hoidma?
Disaini puhul on tore see, et andekaid ja uute visioonidega disainereid kerkib pidevalt esile. Mulle meeldivad noored tootedisainerid Studio Formafantasmast ja Julie Richoz. Samuti on minu meelest väga põnevad ökosotsiaalsed eksperimendid, mida teevad näiteks disainerid Something & Sonist ja tehnoloogid Do The Mutationist, kes arendavad leidlikke viise uute digitaalsete tootmissüsteemide
kasutamiseks.

Milliseid disainitud esemeid te ise iga päev kasutate?
Neid on liiga palju, et midagi eraldi välja tuua. Iga ese on disainitud, kuigi mitte alati läbimõeldult.

Peale disainiklassikute, näiteks Dieter Ramsi tööde, milliseid minevikus loodud esemeid me tänapäeval hea disaini näidetena eeskujuks võiksime võtta?
Üks minu lemmiknäiteid on Taani arhitekti Arne Jacobseni 1950. aastate lõpul disainitud supilusikas, mis kuulub Kopenhaagenis asuva SAS Royal Hoteli jaoks loodud söögiriistade komplekti. Jacobsen andis sellele ebasümmeetrilise kuju — käepide on kumera otsa ühel küljel, mitte keskel. Kui lusikas käes libiseb, voolab supp sööjast eemale, mitte tema poole. Et olla kindel, et lusikaid saavad ühtviisi mugavalt kasutada nii vasaku- kui ka paremakäelised inimesed, disainis ta kaks erinevat varianti: esimesel juhul kaardub käepide vasakule, teisel juhul aga paremale.

Teiseks, kasutades selleks võimalikult vähe materjali, disainis Jacobsen meeldivalt kerge, saleda ja mugavalt käsitsetava lusika. Kolmandaks valis ta lusika kumerale osale täpselt õige suuruse, nii et suhu jõuab täpselt õige kogus suppi. Ta isegi viimistles selle kuju nii, et lusikas oleks piisavalt lai, et supp jõuaks veidi jahtuda, kuid mitte liiga palju, mis võib juhtuda, kui kumer osa väga lame on. Supp maitseb paremini, sest Jacobsen mõtles läbi, mis söömise jooksul täpselt toimub. Ja see ongi suurepärane disain.

Loe Alice`i kohta rohkem tema kodulehelt.

Lugu ilmus ajakirja Diivani märtsinumbris, kust leiad veel messiuudised Stockholmist ja Franfurdist, avara katusekoreri Kadriorus, hästi planeeritud väikekorteri, rahuliku ja lihtsa kodu Kalamajas, kodu kaunistavad ajatud vaibad, restorani Kukk ja Konn hõrgud maitsed ning julgelt sisustatud köögid!