Märtsi lõpus Tallinna nii Arne Jacobseni kui ka enda loomingut tutvustama sõitev disainer rääkis Silvia Pärmannile oma loominguraskustest ja -rõõmudest ning inspiratsiooniallikatest.

Pehme mööbli komplekti La Familia lõi Tobias Jacobsen firmale Hjellejerde.

Kas te keskendute rohkem oma vanaisa pärandi tutvustamisele või oma disainile?
Teen mõlemat. Huvi minu vanaisa Arne Jacobseni vastu maailmas on suur, ta on mõjutanud Taani disaini ja ka mina olen Taani disainer. Suurema osa ajast aga tegelen siiski oma disainiprojektidega. Minu ambitsiooniks disainerina on luua mitmeotstarbelist ja funktsionaalset mööblit ning “ausaid” köögiriistu.

Mis on teie arvates see, mis teeb Taani disaini nii eriliseks?
Ilmselt selle praktilisus ja funktsionaalsus, kindlasti ka väga hea tootmise kvaliteet, käsitööoskus. Valmistamise meisterlikkus on ka mulle isiklikult väga tähtis. Kasvasin üles keskkonnas, mida täitis mu vanaisa disain — kõik teavad praeguseks, kui hästi ja kauakestvaks need asjad valmistatud on. Minu armastus töömeisterlikkuse vastu kasvas aga siis, kui ma tegutsesin juveliirina, puutusin pidevalt kokku sellega, kui tähtis on materjal ja valmistamise meisterlikkus. Hiljem toote- ja mööblidisaini õppides jäi see väärtus minu jaoks väga tähtsaks.

Disain on tänapäeval üsna globaalne, aga inimesed ütlevad ikka, et mu töö on väga skandinaavialik. Enamik neist teab ju, et ma olen Taanist. Isegi ühe mu mööblikollektsiooni nimi, mille tegin Hispaania firmale Martinez Otero, on Kopenhaagen.
Kui vaadata disainimessidel, milline on Skandinaavia disainerite looming ja milline näiteks Hispaania oma, siis kõik, mis tuleb põhja poolt, on alati väga hele, selge, pole mingeid kontraste.

Baaritooli Vio toodab Fashion 4 Home, Berliinis asuv uuenduslik mööblifirma, mille kollektsioonis on Jacobseni asju veelgi.

Kas teil on ka kodus enda disainitud asju?
Ei, ma olen selles suhtes väga ettevaatlik. Mul on hirm, et kui ma mõnda oma toodet iga päev kasutan, hakkan ma avastama igasuguseid puudusi ja tahtma seda pidevalt ringi teha.
Suurem osa mööblist mu kodus on mu vanaisa loodud. Köögis kasutan ma küll enda loodud asju. Mulle meeldib väga süüa teha, vahel mõtlen, et tahaksin olla kokk. Ma olen väga loominguline ja mulle meeldib loomise protsess väga, kokkamine pakub selleks suurepäraseid võimalusi.

Kuidas te töötate?
Mu tööprotsess on väga pikk ja alati täis suuri kõhklusi. Kui ma uue töö saan, olen väga ebakindel, arvan, et ma pole selleks õige — see kõik teeb protsessi raskeks.
Siis hakkan ma toote identiteeti looma. Ma töötan väga aeglaselt oma ideega, minu meelest on maailm täis kasutuid ja mõttetuid asju ning peab väga hoolega mõtlema, mida juurde luua. Õiged asju on väga raske leida. Ma töötan südamega.

Teen väga palju jooniseid, mu tööprotsess võib välja näha üsna kummaline.
Võib öelda, et mul on mõnes mõttes probleem värvidega, näiteks ei näe ma kunagi värvilisi unenägusid. See aga ei tähenda, et värvid poleks mulle tähtsad. Mulle meeldivad kontrastid, need panevad värvid elama. Kui ma näen värvi, mis mulle ei meeldi, rikub see mu tuju.
Peale värvi näen ma kõikjal vorme, ma mõtlen vormides. Kui ma räägin kliendiga ja kuulen ta sõnu, siis minu peas ei ole need enam sõnad, vaid kohe vormid.

Tobias Jacobseni suur huvi toidu vastu on ta viinud koostööni selliste köögitarvikute tootjatega nagu Fiskars, Raadvad ja Coop.

Mis teid inspireerib?
Ma olen alati mõttega töö juures. Kui ma näen asju — mööblit, riideid, toitu –, tahan ma neid katsuda. Inspiratsioon on keeruline teema, see võib olla igal pool, igas asjas.
Kindlasti inspireerib mind arhitektuur, üldse skulptuursed asjad. Tahaksin luua skulptuure, mõnes mõttes ma loongi kasutatavaid skulptuure.
Arhitektuuris on selliseid vorme palju ja seda ma otsingi. Mind inspireerivad vanad majad, nende detailid, uksed.
Mulle meeldib käia ka turgudel, see on kindlasti jälle seotud köögitarvikute loomisega. Aga ma olen köögis õnnelik.

Tobias Jacobsen tahab luua kodudesse mööblit ja esemeid, mis peegeldavad inimeste õnne, ja vähemalt taanlased on kõigi uuringute järgi väga õnnelikud.
Samas tundub soov talle natuke tühi, kui inimestel pole enam üldse aega kodus olla — kui välja arvata see aeg, mille nad teleri ees veedavad.
Ta usub, et vastureaktsiooni praegusele käitumisele ei pea kaua ootama.


Lugu ilmus ajakirja Diivan aprillinumbris.