Disainer: Plastimaag Eugeni Quitilet. Plast on nahk mu ideedele


Vaasikollektsioon "I SHINE-U SHINE" firmale Kartell
Disainer: Plastimaag Eugeni QuitiletFoto: tootja

Vorm ja funktsioon — nii võib kokku võtta katalaani disaineri Eugeni Quitlleti loomisfilosoofia. Need kaks väärtust on tema disainiloome selgrooks ja neid peab ta ka olulisemaks kui lihtsalt dekoratiivsust. Kuid vorm ja funktsioon on ju niigi disaini A ja O.

Quitlleti jaoks väljendub disain eelkõige iga objekti hinges ja seesama isiklik kogemus, tema lugu, peab olema piisav, eristamaks tema loomingut muust. Seda soovibki ta vormi valada ja teeb seda enamasti just plastist valuvormi kaudu.

Philippe Starcki truu õpilasena kuulub Quitllet plastikoolkonda, kiidab selle voorusi ning imetleb laia võimalustepaletti, mida tehismaterjal tema ideede voolimiseks pakub. Tema vormifilosoofia on minimalistlik ja plast on materjal par excellence, võtmaks just neid orgaanilisi jooni, mille disainer objektidele anda soovib. Tal on õigus, öeldes, et materjal pole noobel mitte iseenesest, vaid selliseks muudab selle tema kasutamise viis.

Visionäärse disaineri nime väärilisena läheneb ta tootedisainile filosoofiliselt, teoreetiliselt ja kontseptuaalselt, mõtestamaks ja kindlustamaks, et tema loodud mateeria oleks kantud samast mõttest ja et sellest tekiks tootele hing. Ta pole ainult osav, andmaks sellele kuju oma loome kaudu. Sellest kõigest rääkis mees väga veenvalt ja innustunult Pariisis elavale ajakirjanikule Urmas Väljaotsale.

Seotud lood:

Sel sügisel on teie esimene retrospektiivne näitus Pariisi Pompidou keskuse disainibutiigis. Mida saame sel näitusel näha? On see pigem retrospektiiv teie loomingust või esitlete midagi uut ja teistmoodi?
Seal näeb viimase kolme aasta tööd, alates sellest hetkest, mil ma 2011. aastal oma disainistuudio rajasin. Otsustasime teha väikese kokkuvõtte loomingust, mis just mind esindab. See on vaid valik, seal pole kõike, sest see ruum on eelkõige Pompidou keskuse disainipood. Seetõttu mõtlesime ka sinna kokku koguda valiku toodangust, mis ühelt poolt jutustaks minu lugu, kuid mida inimesed saaksid samas ka osta. Mõte oli just selles, et välja panna objektid, mida oleks igaühel lihtne koju viia, kui näitusel peaks vastav soov tekkima. Mõni kahemeetrine diivan poleks sinna sobinud. Disainil pole mingit õigustust, kui ta peaks vaid muuseumi jääma. Disain peab olema kättesaadav. Just sel põhjusel on ka näituse nimi “Own a Piece of Art”, see tähendab, et vaataja saab mõne eseme, n-ö kunstiteose täielikult omaks võtta. See on minu tööviis — ma loon, nagu looksin unikaalseid esemeid, et neil oleks alati see eriline kunstiline laeng, kuid samas on tegu tööstustoodanguga, millele on mõistliku hinna eest ligipääs paljudel.

Disainist rääkides viitate te palju asjade hingele ja tundub, et hingel on teie loomeprotsessis oluline roll. Kuidas teie meelest mõista asjade hinge?
Kui ma joonistan ühe valgusti, siis tean, et ta peab andma ideaalset valgust. Kui joonistan tooli, siis tean, et tal peab olema ideaalne mugavus. See on elementaarne ja iseenesest mõistetav. Kuid me ei vaja ainult funktsiooni, sellest ei piisa, peab püüdma lisada veel midagi. Minu jaoks peitubki siin ülesande raskus. Ese peab suutma meiega n-ö rääkida, ese peab olema hingestatud ja suutma edasi anda tunnet, mis lummaks, mis paneks unistama. Ese ei tohiks igavust tekitada — meie igapäevaelu on niigi raske ning meid pommitatakse pidevalt erinevate sõnumitega. Üks disainese peaks olema kerglasem, elavam, hingestatum, sellevõrra köitvam. Meie, disainerite ülesandeks on anda esemeile lisaväärtus.

Hing peaks muutma eseme teatud mõttes elavaks, kuid selle taga on vist mõte, et ese kestaks ajas ja et ta muutuks koos ajaga, kohanduks, ilma iganemata. Kuidas te teate uut eset luues, et teil on see õnnestunud?
Minu loodud ese peab suutma kõigepealt lummata mind ennast, sest mina olen esimene, kes saab otsustada, kas see disain on õnnestunud või mitte. Ma pean endamisi ütlema “vau” ja see loob soovi see materialiseerida viisil, et saaksin seda jagada teistega ning et nad saaksid sarnaselt lummatud. Mõnikord juhtub see juhuse tahtel, mõnikord jõuan selleni sihikindla tegevuse kaudu. Seda peab oskama neis esemeis ära tunda. Mu tool Masters sündis sel viisil. Joonistasin arvutil ning vaatasin ja võrdlesin kolme disainiklassikut — Saarineni, Jacobseni ja Eamesi toole − ning küsisin endalt, miks just neist toolidest on saanud disainiikoonid. Neid arvutiga töödeldes, nähes nende siluette, panin need juhuslikult üksteise taha nagu varjutuse ja nägin, et need kolm sulasid perfektselt kokku ning see tekitas uue vormi. Selle mõistmiseks pidi seda nägema. Küsisid, kuidas ma leian selle hinge või selle emotsiooni ja nagu näha, siis vahetevahel võib see tekkida tahtlikult tahtmatute õnnetuste teel. Ma liitsin toolide torukonstruktsioonid ja see lõi uudse vormi, mis pole lihtsalt mineviku reproduktsioon, vaid sellega on leiutatud täiesti uudne konstruktsioon, mis vaid baseerub mineviku kogemusel. See pole lihtsalt minevikukoopia, nagu seda teevad paljud, kes võtavad mõne 1950. aastate eseme, värvivad selle üheksat erinevat tooni ning esitlevad seda kui uut. Millegi tõeliselt uue loomiseks tuleb leiutada. Kui Masteri tooli ei seletaks lahti, ei tuleks keegi selle peale, et seal peituvad kolm erinevat tooli.

Te mainisite üsna lihtsakoelist mineviku taastootmist, ilma sügavama tagamõtteta, kuid sellegipoolest on palju disainiobjekte, mida näeme paljudes concept store’ides ja ajakirjades üle maailma, kuid mil seesama hing puudub ning mis ei tekita mingit tunnet.
Just sel põhjusel arvangi, et meid ümbritseb tänapäeval niivõrd palju mõttetuid asju. Anname endast parima, et see mõttetus kaoks ja kuna mulle ei meeldi kritiseerida, tahan selle asemel pakkuda — pakkuda paremat.

Tool ELLE firmale Alias

Needsamad esemed on tihtipeale kantud trendidest ning neile on sisse kodeeritud juba üsna lühike eluiga. Kuue kuu pärast on nende mõte kadunud ning nad mõjuvad lausa iganenult, sest neis puudub piisav sisu, nende ainuke õigustus tundub olevat vaid moekuse aspekt. Te ei arva, et trendid on loovuse suhtes teatud mõttes ohtlikud või lausa destruktiivsed?
Täpselt nii. Ma räägin alati, et ma töötan juba 40 aastat ja olen ise praegu 42aastane, see tähendab, et mul on alati pliiats käes olnud ning teatud viisil ma pikendan seda lapsemängu. Praegu teen seda lihtsalt kuhjatud kogemusega ja sooviga seda suunata teisiti, ja see töö muutub aja möödudes aina paremaks. Mu eesmärgiks on, et selle teekonna lõpus jääks minust maha esemed, mis kestavad, n-ö aegumatud objektid, mil puudub säilivustähtaeg.

Pigem vastupidi, et need inspireeriksid uute esemete loomist, et see läheks igaviku suunas ning et need jääksid alati modernseteks, mis iganes ka ei juhtuks. See on ka kõige ökoloogilisem viis luua. Ühekordse kasutusega, n-ö äravisatav disain on teatud esemete jaoks aga vajalik. Näiteks lõin IPI jaoks ajutiste nõude kollektsiooni, see tähendab, et väga väikese hulga plastiga tegime väga peeneid ja rafineeritud esemeid, väga madalate hindadega, et need oleksid konkurentsivõimelised teiste ühekordse kasutusega nõude kategoorias. Kuid minu sooviks oli anda esemele emotsionaalne laeng ja et see oleks tehniliselt perfektselt teostatud. Et kui inimesed näevad seda väikest plastnuga, mille hind on 0 eurot, siis äkki vähemalt võtavad nad hetke selle vaatamiseks ja esitavad endale küsimuse, et äkki ei viskakski seda ära ja kasutaks uuesti, sest see on niivõrd hästi tehtud. Ma loodan, et inimesed näevad seda ja oskavad seda hinnata. Esemed, mida kasutame harva või mille eluiga on lühike, ei peaks seepärast olema koledad või halvasti teostatud. Minu meelest on ilu midagi väga olulist. Lõpuks, kui mõõta nende nugade loomiseks kulutatud tööaega, võime nentida, et sisuliselt on disain nende puhul tasuta kaasa antud, sest nende eest makstav hind on niivõrd madal: 12 nuga 1,50 euro eest.

Moes müüb tihtipeale pigem riietega kaasas olev logo ja disaineri nimi. Teie jaoks on see tõesti ese ise, mis peab olema piisavalt veenev ning iseenda kvaliteedi garantiiks?
Just, minu meelest peab asi iseenda eest rääkima, selle väärtus ja kvaliteet, mitte sellega kaasas käiv nimi. Minu jaoks on aga ametialaselt oluline, et mu loodud esemed kannaksid minu signatuuri, sest mulle meeldib mõte asjade ja n-ö ajaloo kuhjumisest, et jääks võimalus neid üles leida. Kui avastame teekonna lõpus, et mitmed esemed pärinevad samalt loojalt, mõistame paremini tema loomisviisi ja lugusid, mida erinevad esemed jutustavad. See on n-ö väike reis, mida tahan teiega jagada. Kuid ma olen disaininud ka ühed kõrvaklapid ühele pisikesele Prantsuse audiofirmale Aedle ja see jäi anonüümseks. Meie soov oli, et klapid saaksid ise hakkama ning eristuks oma kvaliteedi, sarmi, ilu ja elegantsi poolest. Sel tootel polnud vajadust disaineri nime kanda. Me pole seda autorlust varem avaldanud ning teen seda alles nüüd ja praegu.

Te soovite, et teie looming jääks ajas kestma. Kas see pole mitte küllaltki raske, kasutades plasti, mis alati ei vanane just kõige paremini ning millel pole enamasti sarnast kvaliteedimärki kui raual, puidul või teistel traditsioonilisematel materjalidel? Mis mõtted teil sellega seoses tekivad?
Minu meelest on plast just nimelt, ma ei taha öelda et nüüd vääriti mõistetud, kuid seda nähakse tihtipeale negatiivses valguses. Selles mõttes, et kui plasti kasutatakse väga palju igapäevase äravisatava pakkematerjalina, pole see just parim viis, et sellele nooblimat ja soliidsemat imagot anda. Plast on osa leiutamisprotsessi alalisest evolutsioonist. Kõigepealt oli puit, siis tuli ja metall. Praegu elame plastiajastul. See on arenenuim materjal, mis on võimeline üle võtma kõigi teiste materjalide kvaliteediomadusi ning pakkuma lahendust probleemidele, mida teised ei suuda lahendada, olgu see siis vormi, tehnika või kaalu mõttes. See areneb endiselt. Täna on meil ettekujutus, et plasti toodetakse naftast, kuid arvan, et juba homme oleme võimelised seda tootma juba teisiti, kuigi võib-olla antaks sellele uus nimi. Plastil on nii palju geniaalseid omadusi, just seepärast armastan seda materjali. Plast on nahk mu ideedele.

Air France’ile lõi Quitllet elegantse ühekordselt kasutatavate söögiriistade kollektsiooni, millest ei puudunud ka huumor — noast sai kokku panna mängulennuki.

Eugeni Quitllet
Ibizast teatakse peale selle imeliste randade, suurejooneliste ööklubide ning hingematvate vaadete vähe. Pisisaar võib oma pikka loodusväärtuste nimekirja lisada ka uue loodusjõu — just sealt on pärit Eugeni Quitllet, rahvusvahelise disainimaastiku üks tõusvaid tähti. Quitllet sai tuule tiibadesse Philippe Starcki disainistuudiost. Prantsuse disaini vanameistrit kohtas ta 2001. aastal tolle majas Formenteral. Nende pikkade koostööaastate jooksul sai Quitlletist 2006. aastal ainuke disainer, kellega Starck on avalikult loomingut kahasse signeerinud.
“Cool-laboration” on sõnamäng, mida Quitllet ise armastab kasutada, kirjeldamaks nende koostööd ja Starcki stuudios veedetud aastaid, mil ta küpses disainerina ja töötas paljude tuntud brändide heaks, nagu Puma, Cassina, Fossil, Flos, Driade, Air France, IPI, Kartell, Alias jt. Osast neist said tema esimesed kliendid, kui ta 2011. aastal otsustas lahkuda oma mentori juurest ning rajada Barcelonasse omanimelise stuudio.
Kuigi alles 42aastane, on ta juba suure hulga prestiižikate projektide autor, loonud tagasihoidlikult paar disainiikooni ning on tunda, et see on vaid väike osa pikemast teekonnast, millest disainer meid oma elu jooksul osa kutsub saama.

Lugu ilmus ajakirja Diivan oktoobrinumbris. Osta värske number poest ja vaata www.telli24.ee.