90ndate kodud — mis on kadunud, mis juurde tekkinud?


90ndate kodud — mis on kadunud, mis juurde tekkinud?
Shutterstock

Pea kolmekümne aastaga on meie kodud kõvasti muutunud. 90ndate alguses ehk üleminekuajal nägid inimeste elamised välja nii, nagu võiks arvata – post-nõuka, pre-google.

Vähem tehnikat, rohkem asju


Televiisor polnud veel elutoas liidripositsiooni võtnud. Ja kui juba oligi, oli tal arvestatav konkurent. Vahel ka lihtsalt ahi, kuid enamasti oli selleks raadio – seda reaalselt ka kuulati, kõik tähtsamad pöörded-sündmused jõudsid eestlasteni raadiosageduste kaudu. Kes jõukamad, neil laiutas kapipealsel Radiotehnika kõlaritega tüüner ja võimendi.

90ndate kodud Foto: Shutterstock

Asju näis tõesti rohkem olevat. Kõik hoiti alles. Kui nüüd on meil kilekottide jaoks üks väike sahtel kööginurgas, siis tollal moodustus erinevatest kilekottidest riidenagisse lausa kollektsioon. Või- ja munakarbid, üldse kõiksugused karbid, klassikalised punase-valgetäpilised sooda-soola-suhkrutopsid – kõigele leidus koht. Riietest ei puudunud majast kindlasti vanavanavanaema pulmakleit. Ja õige oligi – ega inimesed aasta-paari jooksul vanu harjumusi minetanud. Äsja olime olnud võõra võimu all, vabadus tuli tormiliselt ja kõigest ei saanud veel loobuda.

90ndate kodud Foto: Shutterstock
Seotud lood:

Muidugi ei puudunud ka kristallklaaside-vaasidega kuhjatud riiulid, peamiselt klaasi taha väljanäitusele pandud. Hõbepeekrid-pitsid sekka. Paksud vaibad olid moes, uhkematel narmad küljes. Pesumasinast asendas mitmel pool maal - näiteks vanaema juures - veel pesulaud. Kui pesu kuivama sai pandud, siis hoidsid pesu nööril puidust pesulõksud, mis ühel päeval hallika jume külge võtsid.

90ndate kodud Foto: Shutterstock

Lemmikvärviks oli pruun, dekaadi edenedes sai selleks valge. Puidu või puiduimitatsiooniga linoleumi asmele, mis kattis kitsaid koridore ja eluruume, tuli sile kipsplaat.

Jõuluehted tekitasid helge meeleolu, neid oli põnev kuusepuule riputada. Ehteid oli igasuguseid, lemmikuteks olid kujukesed ja palju karda. Mida rohkem, seda uhkem.

90ndate kodud Foto: Shutterstock

Kuhu kadus raamaturiiul?


Üks mis kindel – igas kodus oli aukohal raamaturiiul, enamasti aastakümnete jooksul kogutud, korralikult organiseeritud, teatmikest ja ilukirjandusest lookas. Ega selle üle, et tänapäeval vähem loetakse, polegi mõtet vinguda. Ajad on kõvasti muutunud. See on lihtsalt fakt, et kunagised raamatutiraažid olid nüüdsetega võrreldes hiiglaslikud. Raamat oli aukohal, raamat oli vaba mõtlemise sümbol, kuigi sisu küll pidevalt tsenseeriti. Jutte, kuidas üldentsüklopeediate seeriad paari päevaga läbi müüdi, on kuulnud igaüks. Tollal seisis meie Google punases uhkuses raamaturiiulil. Nüüd on see meil taskus.

Kas lugemine ka kunagi ringiga tagasi moodi tõuseb, on raske ennustada. Ja ülemäära ei saa kurta, et me vähe loeme. Lihtsalt see, mida ja kust loetakse, on muutunud.

Ometi tekib suurte raamatuseintega koju astudes mingi eripärane tunne. Miskine vana, aegunud, tolmunud, ent siiski väärikas...

Eks uskumatut ja usutavat oli meie kodudes küllaga. Milline sinu kodune interjöör tol ajal oli?