1930ndatest tiivustatud — täiuslikuks kujundatud
Lena soov oli leida kodu kesklinna, kus kõik on käe-jala juures — linnas tööl käies on hea valida elamiseks koht, mis täidab igapäevased vajadused. Jalutuskäigu kaugusele jäävad poed, turg, kaubanduskeskused, kinod ja teatrid.
Vaatamas sai käidud mitut korterit, samas majaski näidati veel mõnda, aga just kõnealune tundus olevat õige tunde ja hea auraga. Paraku oli see juba broneeritud ja otsinguid tuli jätkata, kuid paari nädalat pärast helistati kinnisvarafirmast tagasi ja maakler uuris, kas huvi on endiselt olemas. Huvi oli vägagi olemas! Korteri numbergi mängib siin ehk tähtsat rolli, sest üllatusena on tegu Lena õnnenumbriga. Asukoht oli ideaalne ja linnainimesele sobiv ning ehitus võis alata.
Eesmärk oli punuda oma pesa nii, et kui see jääb viimaseks koduks, on seal ka hea vananeda. See tähendab optimaalset planeeringut — et kõik 53 ruutmeetrit oleks maksimaalselt ära kasutatud –, funktsionaalsust ning muidugi stiilipuhast ja aegumatut interjööri, mis oleks silmale ilus ka aastate pärast.
Varsti sai selgeks, et kodu kujundamiseks on vaja meeletult ajalist ressurssi. Sisekujundus on Lenale väga meeltmööda: nii mõnelegi tuttavale oli ta juba kodu kujundanud ja sisustanud. Oma elamise loomine algusest lõpuni oli mõnusaks väljakutseks. Jah, vahel tuli nii suur hoog sisse, et sai öösitigi internetis surfatud ning inspiratsiooni ja ideid otsitud.
Korteri kolmekümnendate veidi Skandinaavia-pärane stiil sobitub hoone arhitektuursesse lahendusse — oli selge, et kõrgläige majaga kokku ei lähe, ja sellest Lena ka lähtus. Planeering tehti samuti veidi ringi ja üks tuba muutus seetõttu väiksemaks, aga elutuba vastupidi suuremaks. Sundventilatsioon toodi mujalt, et poleks näha koledat karpi.
Põrandalauad on ehtsad ja vanad, lihvitud ja õlitatud. Kahju on sellest, et korterit esimest korda külastades olid ehitajad juba vanad aknad ja uksed eest võtnud ning need minema viinud. Nõnda tulidki uus uks ja uued aknad, aga kui needki oleksid ehedad, oleks kõik perfektne!
Lena nendib kahjutundega sedagi, et Eestis on väga keeruline leida hea hinna ja kvaliteedi suhtega mööblit ning muid sisekujunduselemente. Paljud asjad on üle hinnatud või puuduvad turult üldse. Teadliku naisena investeerib Lena kvaliteeti, et asjad kestaks ja püsiks.
Köögimööbli joonised tegi ja mööbli ehitas-paigaldas kuldsete kätega Andres Kõiva (Contal OÜ). Mööbel on täpselt Lena soovide järgi paika pandud. Alguses tahtis naine panna köögi töötasapinna taha seina mõni enda tehtud kunstilise foto, aga lõpuks otsustas ikkagi tapeedi kasuks, sest köök on osa elutoast ja nõnda tekkis köögi-elutoa terviklahendus.
Sisekujunduselementidena on julgesti kasutatud ka vana, palju on kokku pandud sellist, mis on kogunenud ajaga. Näiteks köögilaua kohal olev lamp on ostetud veebioksjonilt. Ajastu hõngu kandev valgusti oli mitu kuud ostuportaalis üleval. Lena hoidis sel pidevalt silma peal ja lootis saada paremat hinda, aga omanik ei tahtnud kaubelda. Viiekümne euro eest sai lamp endale uue asukoha.
Teise näitena võib tuua aastaid tagasi suvalise prügikasti kõrvalt leitud õmblusmasina. Lena tassis selle koju ja jättis oma aega ootama. Uue kodu jaoks tehti masin korda (puhastati ja värviti) ning nüüd täidab see uhkusega köögilaua aset.
Veel kvaliteedist rääkides — Lena üheks kireks on vaibad. Vaip lisab soojust ja hubasust. Korda lähevad autentsed käsitöövaibad, villast ja sertifikaadiga. Mitte et tal vaipu kodus palju oleks, aga kui juba, siis villane ja käsitsi valmistatud, mis on naturaalne ja kestab, muutudes ajaga vaid paremaks — see on ühekordne investeering aastakümneteks. Vaipadest võib Lena rääkima jäädagi, kuid ütleb, et kvaliteeti ostes tuleb tähelepanu pöörata sõlmede arvule ja seda mitte ruutmeetri, vaid ruutsentimeetri kohta.
Kogu korterisse sai valitud valge tooni kõrvale rahustav sinakashall värvigamma, sekka aktsendiks lillat-roosat-punast ja muidugi puitu. Sinine ja hall aitavad lõõgastuda.
Mööbel on kogu korteris enamjaolt eritellimusel valmistatud või ostetud Skanost. Kuna Skanos ei olnud just sellist riidekappi, nagu Lena oleks tahtnud, tegi naine ise joonised ja lasi endale nende järgi sobiva kapi valmis ehitada. Nii on magamistoas justkui terviklik komplekt ühest sulest.
Magamistuppa oli ehitusfirma tapeedi jõudnud juba ära panna — õnneks ka silmas pidades korrusmaja ajaloolist tausta. See pole küll päris ideaalne, aga sobib hästi korteri stiili ja Lena enda maitsega ega vajanud väljavahetamist. Elutuppa sai valitud tapeet nõudega, et see oleks pestav, kuid samas peaks ajale vastu.
Väga tähtsal kohal Lena elus on kunst. Kuigi tema kodus pole kunsti praegu veel palju, oskab ta seda hinnata. Elutoa seintele mahuvad näiteks Evald Okase maal ja India graafika. Kunagi, aastaid tagasi ostis naine ka ühe Evald Okase suure maali, aga selle eksponeerimiseks ei jagu praegu pinda. Lena lisab muiates, et see on tema pensionifond.
Seintele-kappidele-ustele jagub fotokunstigi — sõnumiga või lugu jutustavad piltpostkaardid ja fotod on peamiselt reisidelt kaasa toodud või saadetud. Olles ise hea silmaga hobifotograaf, on Lenal plaanis paar enda pilti tulevikus kuhugi ära mahutada.
Ühe õige kodutunde loomine võtab aastaid. Lena jaoks on see tõeline looming, mis lõpuks päädib kunstilise tervikuna. Ta ei kujutaks end ette elamas kodus, kuhu pole saanud panna oma hinge ja südant ning mille kujundamisel on lähtutud vaid sisearhitekti nõuannetest ja ettekirjutustest.
Kodu peab olema koht, kuhu pärast tööpäeva sisse astudes viskad korvi maha ja oled sina ise. Naerdes lisab Lena, kelle sülle on kass end mõnusasti kerra sättinud, et kodu ilma kassita on lihtsalt maja.
Lugu ilmus esimest korda Eesti Ekspressi kuukirjas Moodne kodu 25. mail 2016.
