11 küsimust: Tarbekunstnik ja disainer Lylian Meister


11 küsimust: Tarbekunstnik ja disainer Lylian Meister
Lylian Meister näituse "Jaam" avamisel aprillikuus 2016

Loomingulisusest pakatav Lylian Meister on osalenud restorani Tuljak renoveerimisel, mis oli tema unistuste töö, kuid veel üheks unistuseks on kujundada Tori jaamahoonetesse keskkonnatundlik loomingu- ja elustiilikeskus.

Milliste sõnadega ennast tutvustaksite?
Võiksin ennast tutvustada kui tekstiilikunstnikku ja -disainerit, Eesti kunstiakadeemia disainiteaduskonna dekaani, isehakanud maastikuarhitekti, ajakirjanikku, disaini- ja sisustustoimetajat ning Tori raudteejaama perenaist. Mul on raske end raamidesse seada ja enam ma seda ei püüagi. Loomingulise inimesena tegelen nende asjadega, mis huvi pakuvad ja millest jõud üle käib.

Kust kõik alguse sai ja mis on teinud teist selle, kes olete?
Kunstnikuks saamise otsustasin ära lasteaias. Käisin Tallinna lastekunstikoolis, siis ERKI ettevalmistuskursustel ja seejärel astusin joonelt ERKIsse (nüüdne EKA) tekstiilikunsti õppima. Lõpetamise järel suunati mind kuulsusrikka kunstikombinaadi ARS disaineriks, aga hakkasin kohe ka ülikoolis õpetama ja paari aasta pärast olin EKAs õppejõuna tagasi. Eesti kunstiakadeemia on olnud läbi elu minu suur armastus — sealt pulbitseb välja ja sinna neeldub tohutult energiat.

Jaapani restoran Vinni spordihoones. Lylian Meister, Irena Raudla.

Seotud lood:

Kuidas on möödunud teie loomingulised aastad tarbekunstniku ja disainerina?
Ülikooli ajal 1980ndatel tegelesin peamiselt trükikangaste disainiga, aga ka väliürituste kujundamisega. Kujundasime koos Kristel Kaermaga EÜE üleriigilisi kokkutulekuid ja isegi ajutise turuplatsi Harju mäele, mis tollastes kriminaalsetes oludes kohe avamise järel maha põletati. Hiljem kunstikombinaadis ARS kavandasin rõivakangaid ning disainisin rõivaid, salle ja rätikuid.
Igapäevaste ametite kõrval olen osalenud läbi elu oma loominguga tarbekunstinäitusetel, mul on olnud grupi- ja isikunäitusi Eestis, mitmes Euroopa riigis ja Venemaal. Olen kavandanud rõivakangaid ja kodutekstiile Indias Tasara kudumiskeskuses.

Kümme aastat tagasi liikusin ajakirjandusse, olin järjestikku ajakirjade Kodukolle, Deko ja Marie Claire sisustustoimetaja ja disainilugude autor. Kirjutanud olen ka teistele meediaväljaannetele ning toimetanud ajakirja 101 Ideed.

Loe veel

Kuldses keskeas lõpetasin Räpina aianduskoolis maastikuehituse eriala. Uusi oskusi oma varasema kunstnikuharidusega kombineerides hakkasin tegema maastikuarhitektuurseid projekte. Suurim neist, kohviku Tuljak väliala rekonstruktsioon, valmis eelmisel aastal koostöös Maarja Gustavsoniga.

Restoran Tuljak. Foto: Tõnu Tunnel

Milliste raskustega olete silmitsi seisnud? Kas on asju, mida oleksite soovinud teada juba karjääri alguses?
Nõukogude Eestis tekstiilikunstnikuks õppides sain korraliku kunstihariduse koos igapäevase joonistamistreeninguga ja suurepärase ülevaate NSVLi kommunistliku partei ajaloost, lisaks läbisin iga-aastased pikad tootmispraktikad suurtööstuses. Toonane ERKI haridus ei valmistanud meid sugugi ette ettevõtluseks ja disaineri eluks 1990ndatel alanud kapitalismi tingimustes, kui kogu tootmine heal juhul allhangetega tegeles või siis hoopis likvideeriti.

Kas on välja kujunenud efektiivne töörutiin? Milline?
Ma ei tee praegu rutiinset tööd, iga päev on eriline. Samas, mida vanemaks saan, seda rohkem tahan töötada päevasel ajal ja hommikul, kunagised öised ülevalolekud ei sobi enam, kurnavad tervist. Katsun rahulikuks jääda ja kõiki oma ülesandeid kontrolli all hoida, samuti üritan vajalikke asju mitte maha unustada või ära kaotada. Kasutan enamasti pabermärkmikku, sest tore on paberile kirjutada ja sodida, lisaks elektroonilist kalendrit. Nutitelefon on efektiivseim tööriist. Pean saama hommikul rahulikult kohvi juua ja asjad läbi mõelda.

Näitus "Jaam" Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis 2016. Foto: Priit Grepp

Kas mõtlete tööd tehes keskkonnasäästlikkusele? Kuidas?
Jah. Mulle on tähtsad tekstiilitoodete materjalid, elukaar ja kestlikkus. Mulle meeldib ka vanu asju taaskasutada. Maastikukujunduses teen alati koostööd objektil olemasoleva loodusega.

Mis või kes inspireerib?
Head inimesed. Erialaselt Bijoy Jain ja Studio Mumbai arhitektid oma kogukondliku eluviisi, hoolimise, keskkonnatundlike sise- ja välisruumi ühendavate projektidega. Minu arvates lasevad nad ruumil hingata ja hingavad ise ka, ühendades oma elamise ja töötamise meistrite kommuuniks, millega võib liituda igaüks, kes tahab stuudio töösse panustada.
Marcel Wandersi ja Moooi disainerite hull fantaasia ja traditsioonidele vindi peale keeramine meeldib mulle pööraselt, ja üldse Hollandi disain.

Valve Pormeistri arhitektuur on väga inspireeriv, juba lapsena armastasin lillepaviljoni ja sealseid kevadisi näitusi. Tuljaku renoveerimises osalemine oli seetõttu unistuste töö.

Milline on suurem eesmärk? Mis on see, millega soovite meelde jääda?
Tahaksin kujundada Tori jaama vanadesse hoonetesse keskkonnatundliku ja inspireeriva loomingu- ja elustiilikeskuse, kus saaksid kokku kunst, disain, raudtee- ja rongiliikluse ajalugu, maastikuarhitektuur ja orgaaniline aiandus.

Kuidas elab meie sisearhitektuur ja kas on põhjust tunda muret või rõõmu?
Hästi ja halvasti korraga. Eesti disain ja sisearhitektuur on väga loominguliste inimeste kätes ja tegijad saavad üha rohkem üleilmset tunnustust. Samas ei ole Eesti tööstus disaini kasutamisele eriti lähemale nihkunud.

Foto: Priit Grepp

Milline oleks teie soovitus algajale kolleegile?
Jäädagi algajaks. Alustada iga kord projekti puhtalt lehelt ning jätta oma turjale korjamata proffide eelarvamusi, hirme ja kohustusi.

Lemmikobjekt enda loomingust? Miks?
Ma ei ole mingi tagasivaataja. Lemmikud on viimase trükitekstiilide näituse „Jaam” kangad, sest olen neile praegu hingeliselt kõige lähemal, seetõttu kõnetavad nad mind kõige rohkem.
Praktilise inimesena armastan Väike-Karja tänava Saarineni maja poolset kõnniteed. Käin seda mööda pidevalt ja tunnen iga kord rõõmu, et olen sellise lihtsa asja hästi läbi mõelnud ja projekteerinud. Lisaks on see esimene kõnnitee Tallinnas, mille majaomanik on linnale sisuliselt kinkinud ja kallist graniidist omal kulul valmis ehitanud, muidu oleksime võinud seal katkiste betoonplaatide otsa ukerdama jäädagi.

Lugu ilmus esimest korda Eesti Ekspressi kuukirjas Moodne kodu 27. aprillil 2016.