Vead ventilatsioonisüsteemides

Iga tänapäeva elumaja lahutamatuks osaks on töökindel ventilatsioonisüsteem. Õigesti ehitatud, projekteeritud ja seadistatud ventilatsioonisüsteem tagab tervisliku ja mugava sisekliima ning väldib liigniiskuse teket. Kui selles protsessis läheb midagi viltu, võivad tagajärjeks olla suurenenud energiakulud, müra või ebameeldiv kliima. Intelivent OÜ juhataja ja diplomeeritud ehitusinsener Toomas Kolk selgitab, millised on levinumad vead ventilatsioonisüsteemi valimisel ja seadistamisel ning kuidas neid vältida.

Valesti valitud ventilatsiooniseade

Tihti valitakse liiga väikese jõudlusega ventilatsiooniagregaat, mis põhjustab liigset müra ja elektrienergia kulu. Meeles tasub pidada, et agregaati ei valita ainult tootlikkuse (õhuhulga) järgi, vaid arvestama peab ka õhujaotussüsteemi rõhukaoga. Õhuhulk ja vajalik rõhk koos annavad hoone ventilatsioonisüsteemi arvestusliku tööpunkti, mis peaks jääma agregaadi maksimaalse jõudlusega võrreldes vahemikku 50–75% (erandeid võib esineda, aga sellisel juhul peab lahenduse kindlasti üle vaatama pädev projekteerija). Sellise valikukriteeriumi puhul töötab ventilatsiooniagregaat lõviosa ajast oma parima võimaliku efektiivsusega ning samal ajal on erivajaduste korral võimalik lühiajaliselt õhuvahetust intensiivistada.

Põhjamaises kliimas on ventilatsiooniagregaadi tähtsaim omadus energiaefektiivsus. Energiat tarbivad ventilatsiooniseadmes ventilaatorid ja lisaküttekehad. Ventilaatorite energiaefektiivsust väljendab ventilaatorite elektriline erivõimsus ehk lühidalt SFP (specific fan power), mis näitab, milline ühik elektrilist võimsust (kw) on vajalik arendada, et liigutada üks ühik õhku ühe sekundi jooksul. Igale tööpunktile vastab kindel SFP-väärtus, seepärast on oluline lähtuda ainult konkreetse süsteemi tööpunkti väärtustest, mitte reklaambrošüürides toodud värvilistest numbritest.
Energiatagastusega ventilatsiooniseade peab säästma õhku vahetades soojusenergiat. Soojustagastuse võimekus ja sulatusprotsessid määravad ära reaalse säästetava kütteenergia.

Rootor- või plaatsoojusvaheti?

Tänapäeval on turul kaks põhilist soojusvaheti liiki: plaat ja rootor. Rootorsoojusvaheti eelis on efektiivsus, kuid samas segunevad seal osaliselt majast väljatõmmatav ja majja sissepuhutav õhuvool, mistõttu võivad ebameeldivad lõhnad majja tagasi sattuda. Samuti peab rootorsoojusvaheti toimimiseks pöörlema, mis muudab lahenduse füüsiliselt kohmakamaks ja iga liikuv osa on ka täiendav potentsiaalne rikkeallikas. Plaatsoojusvaheti suudab tagada meie kliimavöötmes põhilisel kasutusajal (Eesti kütteperioodist ~ 90% valitsevad välistemperatuurid +5 ... –5 °C) väga head soojustagastust (parematel agregaatidel üle 90%), samal ajal täielikult eristades sissepuhke ja väljatõmbe õhuvoolud.

Madalamatel välistemperatuuridel vajab rootorsoojusvaheti energiat sissepuhkeõhu järelsoojendamiseks ning plaatsoojusvaheti lisaenergiat, et hoida soojusvahetit jäätumast. Eramutel ja korterelamutel on üldiselt sobivam ja töökindlam valik plaatsoojusvahetiga ventilatsiooniagregaat. Kortermaja tsentraalse ventilatsiooniagregaadi puhul on plaatsoojusvaheti ainuvõimalik soojustagasti tüüp. Tänapäeval on juba saadaval ka spetsiaalsest nanomembraanist valmistatud nn entalpia-tüüpi niiskustagastusega soojusvahetid, mis on märgatavalt külmakindlamad ja võimaldavad vältida talvisel perioodil ruumide siseõhu liigset kuivust.

Vead õhujaotussüsteemi koostamisel

Ka kõige kvaliteetsem ja õigesti valitud ventilatsiooniagregaat võib kaotada oma efektiivsuse, kui õhujaotussüsteem on koostatud ebaprofessionaalselt. Ventilatsioonisüsteem on üks tervik, mis hõlmab endas ventilatsiooniagregaadi ja õhujaotustorustikud koos mürasummutite ja reguleerelementidega, lõppelemendid ruumides (plafoonid/restid) ning välisühendused. Valesti koostatud või kavandatud õhujaotussüsteemi korral tekib ventilatsioonisüsteemi ebameeldiv müra ja liigsest rõhutakistusest tulenev täiendav elektrienergia kulu. Alati on soovituslik omada ventilatsioonisüsteemi projekti, mille abil on hiljem ehitaja tööd ka lihtsam kontrollida.

Viimastel aastatel on üha rohkem levinud plastikust paindkanalitel põhinevad täislahendused (agregaat, torustik, lõppelemendid, mürasummutid), mis põhinevad ühe tootja standardsetel juba kokku sobitatud komplektidel. Selliste lahenduste puhul on maandatud paigaldus- ja projekteerimisrisk. Samuti on painduvad plastikust õhujaotussüsteemid lihtsamini ja kiiremini paigaldatavad ning hügieenilisemad (antistaatilised mustust hülgavad sisepinnad).

Valesti valitud mürasummutid

Mürasummutid kuuluvad iga ventilatsioonisüsteemi juurde ja on mõeldud nii ventilatsiooniagregaadi ventilaatorite tekitava müra summutamiseks kui ka helide kandumise vältimiseks mööda ventilatsioonikanaleid ühest ventileeritavast ruumist teise. Tihti võib juhtuda, et valitakse projektist erinev ventilatsiooniagregaat, aga mürasummutid jäetakse muutmata, või veelgi hullem, vahetatakse summutid tulemust kontrollimata teistsuguse karakteristikuga lahenduse vastu.

Mürasummutid valitakse agregaadi tööpunktis tekkiva müra heliribale vastavalt. Igal mürasummutil on eri sageduste heli summutamise omadused erinevad, mis tähendab, et alati on vajalik kontrollida, kas konkreetsest summutist piisab vastavas tööpunktis ventilatsiooniagregaadile.
Võimaliku probleemi vältimiseks on alati mõistlik lasta projekteerijal kontrollida mistahes muudatuse vastavust projektis toodule.

Ruumide vahel heli edasikandumise vältimiseks on tõhusaim variant juba planeerimisel selline võimalus välistada. Näiteks kollektorsüsteemis plastist paindkanalite korral teenindab iga sisse- või väljatõmbepunkti eraldi kanal ning seeläbi on juba eos välistatud heli edasikandumine ruumide vahel.

Valesti teostatud seadistus

Pärast ventilatsioonisüsteemi ehitust on alati vajalik süsteemi õhuvooluhulgad seadistada. Lühidalt tähendab see seda, et igas plafoonis või restis häälestatakse süsteemi takistusi muutes projektikohased vooluhulgad. Levinud on vale seadistamise loogika, kus ventilatsiooniseadme mõlemad ventilaatorid pannakse näiteks 70% / 70% kiirusel tööle ja krutitakse plafoone nii kaua, kui soovitud õhuvooluhulgad nii sissepuhkel kui ka väljatõmbel on käes. Peaaegu kunagi ei ole süsteemi väljatõmbe ja sissepuhke torustikus täpselt võrdset rõhutakistust. Seetõttu on oluline, et mõlemat torustiku liini käsitletaks eraldi ja vajadusel reguleeritaks masina ventilaatoreid samuti erinevalt (enamik tänapäeva ventilatsiooniseadmed seda ka võimaldavad). Vale seadistus annab endast märku liigmüra ja ülemäärase elektrienergia kuluga. Enamasti jäävad näiteks süsteemi lühemad harud „vihisema“.

Siin kehtib taas vanasõna, et lihtsuses peitub võlu. Näiteks on kollektorsüsteemil plastist paindkanalitega süsteeme märksa lihtsam seadistada kui emakanal-/jaotuskanal-tüüpi spiraalvaltstorust süsteeme, kuna rõhk jaotub torustikus ühtlasemalt.

Puuduv või puudulik isolatsioon

Soojustagastusega ventilatsiooniseadme välisühendustele e õhuvõtu- ja heitõhutorustikule on kindlasti vajalik paigaldada soojusisolatsioon. Isoleerimata õhuvõtu-/heitõhutorustiku korral tekib talvisel perioodil siseruumides asuvate torude pinnale kondensaat. Kondensaadiga probleeme võib esineda ka siis, kui isolatsiooni liited pole piisavalt tihedad (veeaur pääseb külmale torupinnale ligi).
Lihtsaim viis vältida probleeme on kasutada nn isolatsioonitorusid. Sellisel juhul on toru elemendid juba valmistatud isolatsioonimaterjalist ja ei vaja enam täiendavat isoleerimist. Samuti on seda tüüpi torustikku ka märksa lihtsam paigaldada, kuna kõik liited käivad kokku ilma neetühendusteta.

Usalda spetsialiste

Kõige kindlam on vigade vältimiseks foorumite lugemise ja guugeldamise asemel alati spetsialistidelt nõu küsida. Igasugune eeltöö on loomulikult tänuväärne, kuid kogemused on näidanud, et iga kodu vajadused on erinevad ja lahendus, mis toimib ühel juhul, ei pruugi teisele sobida. Vaata lisa ventilatsioonisüsteemide kohta intelivent.ee või küsi meilt julgesti infot.

Toomas Kolk
diplomeeritud ehitusinsener
Intelivent OÜ