Eesti hoonete viimistluse ajalugu räägib, et värv maja peal näitas jõukust. Sellega said kuni 18. sajandini uhkeldada ennekõike krohvitud kivimajade omanikud, siis kasutati lubivärvi lubikrohvil. Pärast seda hakati puithooneid laudisega katma ja kasutusele tuli ka linaõlivärv.

Eesti taluehitised olid enamasti kõik värvimata ja neid “värvis” ilmastik, mille mõjul said neist mustjaspruunid, hallid või koguni hõbevalged majad. 19. sajandil hakati laudu lõikama saekaatrites, mis võimaldas elumaju katta laudisega ja ühes sellega levis õlivärvimood ka maapiirkondadesse.

Vana maja juures eelista vana värvi

Kui oled omale soetanud vana maja, eelista hoone taastamisel kunagisi traditsioonilisi värve, mis on looduslikud, keskkonnasõbralikud ja lasevad aluspinnal hingata. Lisaks sellele on need silmale pehmemad ja soojemad. Vana tüüpi värvid sobivad ideaalselt aga ka uuele majale.

Vanad värvid koosnevad enamasti neljast osast:

Sideaine, mis seob pigmendiosakesed omavahel ja aitab neil nakkuda aluspinnaga. Sellest sõltub värvi vastupidavus ilmastikule. Looduslikud sideained on lubjavesi, linaõli, rukkijahu.

Pigment on mittelahustuv pulbriline aine, mis annab värvile tooni ja kattevõime. Looduslikud pigmendid jagunevad anorgaanilisteks ehk muld- ja mineraalpigmentideks ja orgaanilisteks ehk taimseteks ja loomseteks pigmentideks.

Lahusti muudab värvi vedelamaks ja kergendab värvi jõudmist aluspinda. Näiteks lubi-, liim- ja muldvärvides on lahustiks vesi ja linaõlivärvis on selleks tärpentin. Lahusti aurustub pinnale kandes.

Lisa- ja täiteained — näiteks mangaandioksiid sikatiivina kiirendab linaõlivärvi kuivamist; kriit täiteainena muudab värvi paksemaks ja aitab pigmenti kokku hoida; tsinkoksiidpigment loodusliku fungitsiidina võitleb mädaniku ja hallituse vastu.

Traditsiooniliste värvide hulka kuuluvad:

Lubivärv — seda kasutatakse lubikrohvi katmiseks nii sise- kui ka välistöödel. See koosneb kustutatud lubjast, veest ja anorgaanilisest pigmendist. Lubivärvist saab ainult heledaid toone, kuna lubi seob pigmenti väga vähesel määral.

Linaõlivärv — seda saab kasutada väga erinevatel pindadel nii sise- kui ka välistöödel. Linaõlivärv muutub ilmastiku toimel ilusalt kriitjaks. See värv koosneb linaõlivärnitsast, pigmendist, tärpentinist (sisetöödel) ja tsinkoksiidist, mis kaitseb värvipinda hallituse vastu.

Kaseiin- ehk kohupiimavärv — seda kasutatakse sisetöödeks kivil, krohvil, puul ja papil. Puitpindade katmisel võib värvile lisada linaõli, see muudab värvi elastsemaks. Kohupiimavärv koosneb lahjast kohupiimast, värskelt kustutatud lubjast või kriidist, veest, booraksist ja pigmendist.

Tõrv — seda kasutatakse puitkatuste, palkseinte, paatide jms katmiseks ning hooldamiseks. Tõrv annab puidule väga hea kaitse. Seda on võimalik pigmenteerida. Võttes võrdsetes osades linaseemneõli, tärpentini ja tõrva, saab mittekleepuva pinnaga tõrvavärvi.

Liimvärv — seda kasutatakse krohvitud lagede ja seinte värvimiseks kuivades siseruumides, lisaks võib sellega katta puitu, tellist, pappi ja džuutriiet. Liimvärv koosneb kriidist, veest, pigmendist ja liimlahusest (loomne liim on naha-, kondi- ja kalaliim; taimne liim on tselluloosliim).

Õli-munatempura — seda kasutatakse sisetöödel puit-, krohvi- ja kipspindadel, peenematel tisleritöödel, dekoratiivmaalingutel. See värv on vastupidav ja kulumiskindel ning kuivab aeglaselt. Õli-munatempura koosneb munakollasest ja/või munavalgest, linaõlist, veest ja pigmendist.

Keedu- ehk muldvärv — seda kasutatakse välistöödel hööveldamata puidul. Värv on hea katvusega ja enne uuesti värvimist vajab vaid harjamist. See koosneb veest, raudvitriolist (või maarjajääst keedusoolaga), rukki- või nisujahukliistrist, värvimullast ja linaõlivärnitsast (seda lisatakse vastupidavuse suurendamiseks, kuid mitte üle 8%).

Kuidas teha selgeks, mis värvitüübiga maja värvitud oli?

Üldiselt tasuks vanale värvile kindlaks jääda ja maja taastades kasutada sama värvi, mis kunagi seda maja ehtis. Lisaks võib algselt linaõli- või lubivärviga kaetud pindade ülevärvimine tänapäevaste värvidega tuua kaasa selliseid kahjustusi, mida on hiljem keeruline tagasi pöörata.

Osasid värvitüüpe on üpris lihtne ise määrata, mõne jaoks aga tuleb appi kutsuda spetsialist.

Linaõlivärvi iseloomustab vananemisega kaasnev pragunemine – krakellüür ehk tekib nn krokodillinahk. Ilmastiku meelevallas värv kriidistub.

Lubivärvi pind on sageli pulbriline ning hõõrudes eraldub pigmenti. Lubivärvi saab kindlaks teha ka nii, et värvitükk asetatakse 10%-lisse soolhappelahusesse, kus värv hakkab kobrutama ja lahustub täielikult.

Alküüdõli- ja alküüdvärv muutuvad ajapikku kõvaks ja hapraks, pragunevad ning kooruvad suurte tükkidena. Need värvid (sh ka linaõlivärv) lahustuvad kokkupuutel ammoniaagi ehk nuuskpiirituse lahusega. Liivapaberiga hõõrudes värv tolmab ega kinnitu eriti paberile.

Nn plastvärvid (akrülaat, dispersioonvärv, lateks) moodustavad pinnale sileda plastse kelme. Võivad irduda suurte pehmete tükkidena. Värvid lahustuvad tehnilises piirituses.


Allikas: muinsuskaitseamet


LOE LISAKS: