Kui varem olid üürilendjaks inimesed, kellel korter mingil põhjusel üle jäi (pärandus või kokku kolimine), siis täna on jõudsalt pead tõstnud üüriinvestorite kogukond, kus on märgata veidi hüsteerilist mentaliteeti.
Paralleelselt väikeinvestoritega on oma programmi käivitanud riik, kes lansseerib käesoleval aastal toetusmeetme kohalikele omavalitsustele munitsipaalelamufondi arendamiseks. Algselt regionaalpoliitiliselt olulise küsimusena tööjõu liikuvuse tagamisest alguse saanud ideed on tänaseks laiendatud ka turumajanduse põhimõttel toimivatele piirkondadele, kirjutab Ingvar Allekand.
Kolmandaks on tõsiselt pingutamas kinnisvaraettevõtted, kes otsivad samuti üürielamute vallas investeerimisvõimalusi. Laienemisvõimalusi otsivad nii fondid kui ka arendusettevõtted, kelle tegevuses hakkab lagi vastu tulema ning kes otsivad väga projektipõhisele ärile stabiliseerivat komponenti.
On tekkinud vajadus mastaapse üürielamufondi järele, mis piisava mahu olemasolul hakkab stabiliseerima muidu väga emotsionaalset kinnisvaraturgu. Mida rohkem on üürielamufondi, seda rohkem tehakse üüripindadega ka tehinguid. See ei juhtu kohe, kuid pikas perspektiivis peaks hästi toimiv/stabiilne üüriturg hakkama mõjuma emotsioonide tasakaalustajana ülejäänud kinnisvaraturule.
„Seega on kõik alguses kirjeldatud kolm protsessi olemuslikult positiivsed. Oma kinnisvaraturgu edendav roll on nii väikeinvestoritel, munitsipaal üürimajadel kui ka mastaapseid üüriportfelle haldavatel investeerimisfondidel. Väikeinvestorid võiks oma rahapaigutamisel emotsioonid kontrolli all hoida ning mitte haibiga kaasa minna. Riik võiks tegeleda eelkõige aga piirkondadega, kus abi tõesti vaja on ega hakkaks turumajanduse reegleid peapeale pöörama seal, kus kõik niigi toimib,“ kirjutab Ingvar Allekand.
Lähemalt saad lugeda www.domuskinnisvara.ee