2017. aasta seisuga on maailmas 1230 üle 200-meetrist hoonet, millest 77% on ehitatud viimasel kuuel aastal. 2016. aasta torkab silma koguni 128 uue üle 200 meetri kõrguse hoone ehitamise poolest üle kogu maailma – sellega on püstitatud uus maailmarekord. Usinasti kerkib kõrghooneid USA-s, Hiinas, Araabia Ühendemiraatides. Ka meil, Juhkentali ärikvartalisse peaks plaanide järgi kerkima Eesti kõrgeim büroohoone.
830-meetrine pilvelõhkuja Burj Khalifah Dubais on alates 2008. aastast olnud maailma kõrgeim hoone. Seda tiitlit ei pruugi ehitis enam kaua kanda.
Uus pilvelõhkuja Kingdom Tower kerkib Jeddahis Punase mere ääres ja tahab kätte saada 1000-meetrise kõrguse. Juba aastaid kestnud projekt tahetakse siiski valmis saad 2019. aastal. Kuidas 170-korruseline ehitis tuultele ja veele vastu pidama pannakse, on tõsine väljakutse. Projekti maksumuseks ennustatakse 2 miljardit dollarit.

Kõrgusrekorditest olulisemaks muutub terviklikkus ja energiasäästlikkus

Kõrghoonete võidukäigu peamiseks põhjuseks on asjaolu, et esimest korda maailma ajaloos elab linnades rohkem inimesi kui maapiirkondades. See on meeletu kiirusega kasvav trend. Tulevikku vaadates on selge, et kõige olulisem trend kõrghoonete püstitamisel ei saa olema mitte nende erakordne kõrgus, vaid energiasäästlikkus.
Tuleviku pilvelõhkujad on need, mida arhitektid nimetavad “viiendaks põlvkonnaks”. Need hooned kasutavad laia valikut keskkonnasõbralikust innovatsioonist. Siia kuulub taastuvenergia tootmine, päikesevarjude süsteemide ja kahekordsete loomuliku ventilatsiooniga fassaadide kasutamine. Samuti leiame nendes hoonetes veekogumise süsteeme, läbimõeldud taaskasutamist, aga ka vertikaalseid linnafarme, rohkelt rohelust ning elektrit tootvaid fassaade ja katuseid.
Tuleviku linnapilti ei iseloomusta mõned üksikud hirmuäratava kõrgusega majad, vaid hoopis efektiivsed ning eriilmelised pilvelõhkujad, mis on olemuselt hädavajalikud, et üha kasvava linnastumisega ülemaailmselt ja jätkusuutlikult toime tulla

Kui turvalised on kõrghooned?

Pilvelõhkujad on küll tähelepanuväärsed ehitised, kuid kas ka riskantsed? Gorprojecti peaarhitekt Philip Nikandrov on oma intervjuus öelnud, et tänapäeval pole kõrghooneid nii lihtne pahatahtlikult lõhkuda. Pärast 2001. aasta sündmusi hakati kogu maailmas hindama ja arvestama kõrghoonete kokkuvarisemise riskidega. „Kui me oma büroos kõrghoonet projekteerime, siis mängime mudelis läbi hoone võimaliku kokkuvarisemise variandid,“ ütles Philip Nikandrov.
Praegu kerkiva Gazpromi peakorteri Lahta keskuse südamiku ehk tuuma läbimõõt on 25 meetrit ning seina pakus 2,5 meetrit. Perimeetril on 10 massiivset tugisammast. Kui tahta näiteks esimesel korrusel õhkida kõik tugisambad, siis hoone ikkagi kokku ei kuku. Vundamendis on kasutatud 2meetrise läbimõõduga betoonist vaiu.
Iga 14 korruse tagant on fermid, mis mitte ainult ei toetu tugisammastele, vaid ka sambad ripuvad fermidelt. Philip Nikandrovi sõnul on moodsates pilvelõhkujates tegemist dubleeritud süsteemidega. Kõrghoonete üks suuremaid vaenlasi on tuul. Philip Nikandrovi sõnul kõigub torn tuhandiku oma kõrgusest, näiteks 465meetrne Lahta keskus tohib kõikuda umbes 50 sentimeetrit. Ameerika normid lubavad aga poole suuremat kõikumist ehk siis üks viiesajandik torni kõrgusest. Muidugi teletornid võivad rohkem kõikuda.

Põnevaid fakte pilvelõhkujate kohta loe siit.
Kõige veidrama välimusega pilvelõhkujaid saad vaadata siit.