Soovid helikindlat vahelage? Vaata, milline lahendus on parim
Sageli ei pöörata põrandate ehitamisel või renoveerimisel tähelepanu vahelae helipidavusele. Arvatakse, et paneel- või monoliitne raudbetoonvahelagi on juba piisava helipidavusega ning nendele võib otse põrandakatte peale panna.
Muidugi sellisel juhul saab renoveerija küll lihtsamalt töö tehtud, kuid sammud, laste jooksmine ja mängimine, jutt jne kostavad endiselt hästi ka alumisele korrusele. Kuidas siis ehitada helikindel vahelagi?
Parim lahendus on ujuv põrand. Löögimüra tõkestamiseks on kõige parem kasutada ujuvat konstruktsiooni, kus müra edasikandumise vältimiseks eraldatakse kandekonstruktsioonid põranda pinnakonstruktsioonidest elastse alusmaterjaliga. Lahti seletatult koosneb ujuvpõrand sammumüra isolatsioonist (spetsiaalne mineraalvilla plaat), sellele valatavast betoonikihist ja põrandakattest.
Oluline on seejuures, et ujuvpõrandaplaat oleks teistest konstruktsioonidest isoleeritud. Selleks paigaldatakse seinte servadesse pehmed ääreribad (poroloonist, papist), millega tekitatakse elastne vuuk seinte ja põranda vahele, et heli ei kanduks toast tuppa.
Sõltuvalt aluspinna ebatasasusest ning põrandapinna projektkõrgusest tehakse kergkruusaga tasanduskiht – sellega tagatakse sile aluspind järgmistele peale paigaldatavatele konstruktsioonidele. Enne kergkruusa paigaldamist peab veenduma, et aluspinnas poleks avasid, mille kaudu tasanduskiht saaks ära valguda.
Sõltuvalt põrandapinna projektkõrgusest tehakse õige paksusega kergkruusa täide. Õhukese (6–30 mm) täitekihi korral kasutatakse peenimat, 2–4 mm kergkruusa. Kui täitekihi paksus on 30–60 mm, kasutatakse fraktsiooni 4–10 mm. Alates 60 mm paksusest täitekihist kasutatakse 10–20 mm kergkruusa. Materjal tuleb hoolikalt loodi ajada ja tihendada.
Vill pehmendab sammumüra
Edasi paigaldatakse jäik põrandavill, tavaliselt kasutatakse selleks 20 või 30 mm paksust villa. Villa ülesanne on läbi lõigata sammumüra kahe korruse vahel. Isolatsiooniplaadid surutakse servapidi üksteisega kokku.
Villaplaadid kaetakse geotekstiil-kangaga. Kangas on vajalik selleks, et segu ei pääseks villaplaatide vaheliste vuukide kaudu ära voolama. Seinte servades keeratakse kangas umbes 10 cm kõrgusele üles. Geotekstiilile paigaldatakse klaasfiibrist armeerimisvõrk. Võrgupaanid ning jätkukohad pannakse 10 cm ülekattega.
Nüüd lõpuks võib hakata põrandat valama. Valamiseks võiks kasutada spetsiaalselt selleks otstarbeks väljatöötatud isevalguvat segu, kus polümeerid ja -kiud tagavad ujuvpõranda elastsuse, tugevuse ja pragunemiskindluse. Põrandale valatakse 20–30 mm paksune kiht materjali, mis on ühtlasi ka isetasanduv.
Kokkuvõttes võib öelda, et tõhusal ujuvpõrandal on jäik pealmine kiht ja pehme alumine kiht. Betoonpaneelide vahel oleva villa paksus on vähemalt 50 mm paks. Isolatsiooni peal olev betoonpaneel peaks olema täielikult eraldatud ümbritsevatest seintest. Valamise ajal tuleb kasutada isolatsiooniribasid, et seina ja põrandapaneeli vahele jääks vajalik distants.
