On aga olukordi, kus vana põranda taastamisel ei pruugi suurt mõtet olla. Esiteks juhul, kui näiteks kilpparketil on nähtavad niiskusekahjustused ning teiseks siis, kui soovid massiivse laudpõranda alla paigaldada küttesüsteemi. Igas muus olukorras võib töö ette võtta küll ning vana puitpõranda restaureerimine tuleb ise käed külge lüües ka odavam kui uue täispuidust põranda paigaldamine.

Põranda puhastamine värvist

Vana värvikihi eemaldamine on kogu põrandate taastamisprotsessi juures kõige vaevarikkam töö. Värvid, mida vanasti kasutati ei ole just kergesti eemaldatavad, eriti siis, kui põrandat on aastate jooksul korduvalt üle värvitud. Samuti tasub tähele panna, et tegemist on tervist kahjustava tööga ning respiraator ja hästi ventileeritud ruum on selle töö puhul kohustuslikud! Ideaalis võiks värvi eemaldama ja põrandat lihvima palgata mõne spetsialisti, kes tööd ja masinaid tunneb.

Vana värvi eemaldamiseks laudpõrandalt on üheks variandiks kasutada infrapuna kuumutamist. Levinud variandid on ka föönkuumutamine, mis suure pinna puhul ja mitmete kihtide puhul ei pruugi anda head tulemust. Kuumapuhuri või infrapunalambiga töötades tuleb jälgida, et põrandat üle ei kuumutaks. Kuumutamisprotsessi juurde käib ka kaabitsaga mehhaaniline hõõrumine. Ise olen eelistanud põranda lihvimisel trummellihvijat, mis on suurte pindade puhul kõige efektiivsem vahend. Miinuseks on suur ja raske masin, mille tööpõhimõtetega tuleb end kurssi viia, vastasel juhul võib masin lihtsalt vastu seina lennata ning tulemuseks võib olla nii rikutud põrand, katkine sein kui ka lõhutud masin. Alustada tuleks maksimaalselt jämedateralise lihvlindiga (karedus 16–60). Värvieemaldamise-järgsel lihvimisel kasutatakse trummellihvijat ja lindikujulisi liivapabereid karedusega 24-60.

Peenemate lihvimiste jaoks kasuta ketaslihvijat, kus liivapaberid on ketta- ehk ringikujulised. Soovitatav on kasutada liivapaberit karedusega 60–120. Liistud tuleb mõistagi enne lihvimistöid eemaldada ning nurkades ja servades, kuhu trumliga ei pääse, kasutatakse nurgalihvmasinat. Masinas kasutatakse lihvkettaid, mis kinnitatakse tugiääriku külge kruviga. Lihvkettad jätavad põrandale ringikujulised jäljed, mis tuleb käsitsi või taldlihvmasinaga üle lihvida.

Tööriistu kulub seega selle töö juures hulgim ning eelarvesse tasub panna nii masinate rendikulud kui ka lihvpaberite kulutused.

Põranda viimistlemine

Vana põranda viimistlemiseks on mitmeid viise — kõige lihtsam neist on värvimine ja seda eriti juhul, kui põrandat ei õnnestunud täielikult vanast värvist puhtaks saada. Kui on juba ette teada, et puudub soov lihvmasinatega jändama hakata, tasub kohe põrandale tavalise liivapaberiga karestus teha, põrand korralikult puhtaks pesta ja lihtsalt ära värvida.

Levinud lahendused on aga ka lakkimine ja õlitamine ning nende tööde jaoks on vajalik suurem etevalmistus. Kas eelistada lakki või õli või õlivaha sõltub juba sellest, millist tulemust soovida. Olen oma kodusid remontides kokku puutunud laudpõrandatega, mida olen plaaninud värvist puhastada ja seejärel õlivahaga viimistleda, kuid töö käigus on selgunud, et isegi trummellihvijaga ega keemiaga ei õnnestu viite kihti nõukogudeagset alküüdvärvi ebaühtlaselt vajunud laudadelt kätte saada, ning seljuhul olen läinud värvimise teed. Tänapäevased põrandavärvid võivad olla väga vastupidavad ja kulumiskindlad, ning alati ei ole ka põranda valgeks värvimine halb lahendus.

Kes soovib kauni puidumustri esile tuua ja puitu oma ehedas ilus näidata, võiks loomulikult valida õlivahaga viimistluse või lakkimise. Mis vahe neil on ja kumba eelistada?

Kui põrand on eelnevalt lakitud, olgu siis tegu parketi või laudpõrandaga, on mõistlikum lahendus põrand lakkida. Põhjus on selles, et puit on poorne materjal ja suure tõenäosusega on siit-sealt lakk tunginud pealiskihist ka puidu sügavamatesse kihtidesse ning lihvides seda sajaprotsendiliselt kätte ei saa. Olen ise selle tee läbi teinud ning õlivahaga viimistlenud eelnevalt lakitud 1950. aastate kalasabaparketi. Kohad, kuhu on jäänud peale lihvimist lakijäägid võivad jääda peale õlitamist pisut laigulised. Mind ennast see ei häirinud, kuid ühtlasema tulemuse saab kindlasti eelnevalt lakitud põranda puhul lakiga.

NB! Viimasel lihvimisel tekkinud lihvimistolmu ei tasu minema visata. Laudade vahed või parketivahed võib täita tolmust ja spetsiaalsest vahendist (müügil põrandasalongides) kokku segatud pastaga. Parketi vahed võib täita parketikitiga, kuid arvestada tasub siiski ka seda, et puit mängib ning pragude tekkimine on enamikel juhtudel paratamatu. Kui vahed ei ole häirivalt suured, ei ole neid mõtet kinni kittida.

Laki eelised ja puudused

Töö lakiga on mugav — see kuivab kiiresti ja igapäevane hooldus on lihtne. Üldjuhul vajab see vaid niiske lapiga pesu. Laki miinuseks on kriimude teke ja üpriski kiire kulumine, seda eriti kohtadel, mis saavad rohkem koormust (nt söögitoolide alla jääv põrand või peamised liikumisteed). Ajapikku kulub kiht õhemaks ja mustus pääseb käidavamates kohtades puidule ligi ning põrandale tekivad nähtavad kulumisjäljed. Siis ei aita muu, kui tuleb põrand uuesti tervikuna üle lihvida ja lakkida. Üldjuhul tehakse seda ca 5 aasta tagant, sõltuvalt koormusest.

Õli eelised ja puudused

Õlitatud põrand on palja jalaga astudes soe, mõnus ja pehme, erinevalt lakitud põrandast, mis on külmem ja näeb ka kunstlikum välja. Õli toob esile puidusüü ning seda saab toonida soovi korral kas heledamaks või tumedamaks. Heledale kuusepõrandale võib toonitud õliga anda näiteks ka antiikse tammepuidust põranda välimuse. Mängimisruumi on õliga rohkem. Lisaks pakub õli põrandale ka paremat kaitset ning hooldab puitu. See imendub puidu sügavamatesse kihtidesse andes põrandale suurepärase vastupidavuse. Lisaks on õlitatud põrandat lihtsam hooldada — kahjustunud kohale võib teha kerge lihvi ja üleõlitamisega kohtparandust, ilma et peaks võtma ette terve põranda põhjaliku renoveerimise, nagu seda tuleb teha lakkimise puhul.

Kas õlitatud põrandal on ka miinuseid? Levinud arusaam on, et õlitatud põrand võtab kergesti plekke külge. Muidugi on puit oma olemuselt üsna pehme ja haavatav materjal ja ega õlitamine iga vigastuse eest kaitse. Õnneks on aga õlitatud põranda puhul lihtsaim väiksemaid vigastusi parandada: kergelt liivapaberiga viga saanud koht üle käia ja uus õlikiht peale kanda.

Kui õlitamisega saab anda tooni, siis katta tuleks õlitatud põrand veelkord spetsiaalse kaitsekihi tekitava õlivahaga.

Tänapäevased õlivahad on üsna plekikindlad ning vedelikke ja mustust hülgavad ning sama vastupidavad kui lakk ning korralikku õlivaha kasutades ei ole vaja plekkide pärast muret tunda. Ka punase veini sattumine heledale õlivahaga kaetud põrandale ei pruugi mingit ohtu kujutada — on järgi proovitud ja katsetatud!