Kõik reovee äravoolud ehitatakse tänapäeval vesi- ehk haisulukuga. See on torustiku käänik või pudeljas vaheosa, mille sees on vesi, mis takistab reoveegaaside ruumitungimist, ning üldjuhul ei peitu haisemise põhjus haisulukus endas.
Põhjused peituvad tavaliselt kanalisatsioonisüsteemis tervikuna – kui hästi on torustik välja ehitatud.
Inimesed ei mõtle, et tegu on tervikliku süsteemiga. Üsna sageli võib ette tulla seda, et kanalisatsiooni tuulutustoru – avaneb enamasti katusele või pööningule – on ummistunud. Kanalisatsiooni tõrgeteta toimimiseks vajab süsteem aga õhku. Et vesi torudes voolata saaks, peab torudesse õhku peale tulema.

Kui tuulutusava on kinni ja sellistes tingimustes vett lasta, hakkab süsteem otsima, kust saaks õhku võtta ning enamasti tõmmatakse siis õhku peale haisulukkude kaudu. Näiteks kui lasta WC-s vett, kostab kraanikausist või vanni äravoolust lurisev heli. Sellega tõmmatakse osa veest haisulukust minema, vett ei ole seal enam piisavalt ja kanalisatsioonigaasid pääsevadki ruumi.
Ent lisaks sellele, et kanalisatsioonisüsteem peab vee laskmise puhul õhku peale saama, peavad gaasid – kanalisatsioonis toimub ju käärimine, roiskumine – süsteemist ka tuulutustoru kaudu välja pääsema. Kui see pole tuulutusava kaudu võimalik, tekib süsteemis ülerõhk ning gaasid pressivad end jällegi läbi haisulukus oleva vee (nagu kääriv veinigi käärimisanumas) ruumi sisse.
Puhastusvahendist ja küürimisharjast pole sellistel puhkudel vähematki kasu ning probleem ei kao enne, kui kanalisatsioonipüstaku tuulutusava on uuesti lahti tehtud.

Vesi peale

Vahel võib hais ruumi pääseda ka trapi kaudu, see juhtub siis, kui trapi vesilukust vesi ära kuivab. See on küllalt sage probleem põrandaküttega duširuumides või saunades, mida igapäevaselt ei kasutata. Probleemi saab kergesti likvideerida, kui kallata trappi vett.
Tänapäeval on trapid ka ujukilukuga ja kui veetase haisulukus langeb, sulgeb ujuk kanalisatsiooni mineva ava ning hais ruumi ei pääse.
Kui inimesed on kaua kodust ära olnud, siis võib ära kuivada ka vanni või valamu haisulukk ning siin pole samuti muud abinõud kui uuesti vett lasta. Vannitoas ja WC-s, kus väljatõmme käib elektrilise ventilaatoriga, ent sissetõmbeava puudub, võib juhtuda seda, et ukse sulgedes hakatakse õhku imema näiteks WC-poti tagusest avast või seinakonstruktsioonide tagant ning see lõhn võib samuti ebameeldiv olla. Kui aga vesilukk on kuivanud, tõmmatakse õhku ruumi seda kaudu ning jällegi tungivad kanalisatsioonigaasid ruumi ja täidavad toa haisuga.

Väldi ummistusi

Muidugi ei saa haisupõhjuste väljaselgitamisel ka puudulikku hügieeni täielikult minetada. Kui inimene kasutab pardlit, siis jäävad sinna habemekarvad ning pardel tahab puhastamist. Täpselt samamoodi kogunevad trapisse juuksekarvad vihalehed ja muu selline ning trappi tuleb aeg-ajalt puhastada.
Valamust võiks püüda suurt sodi mitte alla lastagi – selle puhul on abi näiteks valamu äravooluava ette käivatest ja kergesti eemaldatavatest filtritest, millelt saab toidujäänuseid kergesti maha koputada.

Plastist torud on küll seest siledad ja teoorias ei tohiks midagi neisse takerduda, kuid suuremate asjade torustikku sattumisel ei saa seda välistada. Tuntud toruummistajad on ka rasv ja kohvipaks.
Ummistuse likvideerimisel on abi keemilistest vahenditest, ent ahel tuleb sodi ka mehaaniliselt eemaldada. Vesilukud on tänapäeval lahtivõetavad, nii et kanalisatsioonile pääseb ligi torusid lahti lammutamata. Samuti on torudel puhastusluugid.
Kui ummistused on ikka väga sagedased tekkima või kui vesi pidevalt kehvasti alla voolab, võib küsimus olla liiga kitsa läbimõõduga äravoolutorudes, mis tuleb õiges mõõdus torude vastu välja vahetada.
Allikas: Artikkel ilmus EPLi erilehes Ehita ja Renoveeri

Mida teha, et talvel torud kinni ei külmuks, seda loe siit.