Bituumensindlitest katusekattest saab alles siis juttu tulla, kui katuse kaldenurk on vähemalt 12º. Väiksema kalde puhul tuleb aluskatus täielikult bituumenist rullmaterjaliga katta.
Materjali kasuks räägib veel laialdane mustrite ja värvide valik ning varieeruv pinnaviimistlus, mis tagab soovitud välimuse ja sobivuse maja arhitektuuriga ning mille hulgast leiab klient kindlasti meelepärase katusekatte.

Kuigi bituumensindlist katusekattematerjal ise pole väga kallis, on seda siiski suhteliselt kulukas paigaldada, sest nõuab sulundatud täislaudisest või ilmastikukindlatest ehitusplaatidest tehtud alust. Ent see on investeering, mis kestab õige hoolduse puhul 30 pikka aastat.

Ladusaks tööks vajaminevad töövahendid

Katusetöödeks on kõige mugavam kasutada akutrelli, sest siis ei takerdu juhe jalgadesse ega jää ka töötegemisel ette. Mugavaks ja kiireks aluskatte paigaldamiseks klambritega on vaja kvaliteetset klambrilööjat, mis töökoormusele vastu peaks ning loomulikult ka klambreid. Kui vana katusekonstruktsiooni peab maha lammutama, siis on sõrgkang selleks asendamatu tööriist.

Kavalaid nippe ladusamaks tööks

• Ümardage aluskatuse räästalauad ja katusehari höövliga.
• Aluskatte paigaldamiseks kasutage klambreid ning klambrilööjat, mis töökoormusele kindlasti vastu peaks.
• Katke räästas, viilud ja neelud bituumenist alusmaterjaliga.
• Räästa- ja neelukoha liitumispunktis kasutage alusmaterjalist kiilukujulist lappi, et tekiks täiendav veetihe sõlm.
• Kasutage korrosioonikindlaid kruve ning naelu.
• Sindlid kinnitage ainult suurepealiste naeltega.
• Vältige kattematerjalile vigastuste tekitamist.
• Paigaldatud katusekatte tundlikumad kohad on soovitatav täiendavalt liimiga üle töödelda.

Vana katuse eemaldamine ja aluskatte paigaldamine

Katuse eemaldamise protsess sõltub eelkõige vana katuse seisukorrast ja ka materjalist. Näiteks eterniitkatuse eemaldamisel tuleb tähelepanu pöörata asjaolule, et eterniit sisaldab asbesti, mis on sisse hingates tervisele kahjulik. Sellepärast ei tohi eterniitplaate lõhkuda ja eemaldamise ajal on soovitatav kanda respiraatorit.
Esimese asjana peab kriitilise pilguga üle vaatama katuse aluskonstruktsiooni. Kui seal on näha tumedaid laike ja hallitust, on alustarind suure tõenäosusega amortiseerunud. Sellisel juhul tuleb kogu konstruktsioon sarikateni eemaldada ja asendada.

Bituumensindlist katuse puhul paigaldatakse sarikatele aluskate, millel on peamiselt kaks ülesannet: kindlustada täiendavalt katusetarindi vettpidavust ja juhtida katusekatte liitekohtadest läbi pääsenud vesi räästani.
Aluskatete sortimendist on soovitatav valida plast- või bituumenkatted, sest need on juba algselt vett hülgavate omadustega. Nende hulgast tuleks valida just sellised, mis on ühelt poolt töödeldud kondensvett imavaks. Plast- ja bituumenmaterjalist aluskatteid müüakse rullidena, mille laius on kohandatud tavalise sarikavahega.
Aluskatet võib paigaldada kahel viisil – räästa- või viilusuunaliste paanidena. Viilusuunaline paigaldamine eeldab, et sarikavahe on umbes 30 cm väiksem, kui aluskatte paani laius. Viilusuunalise paigaldamise korral mõõdetakse välja ühe paani pikkus sellise varuga, et aluskatte materjal ulatuks üle katuseharja ja natuke üle külgseina.

Räästasuunalise paigaldamise juures aga tuleb paani pikkus mõõta nii, et see ulatuks üle otsaseinte. Tuleb jätta ka varu, sest aluskatet ei tõmmata hiljem pingule. Valmismõõdetud paanid võib maas noaga valmis lõigata ning hiljem siis katusele tõsta.
Aluskattematerjali paane hakatakse paigaldama otsaseinast, nii et paan ulatuks pisut üle otsaseina ja üle järgmise sarika. Järgmise paaniga peaks sarika kohal kindlasti tekkima paraja suurusega ülekate ning paan peab ulatuma üle katuseharja ja külgseina.
Räästasuunalist paigaldamist alustatakse alumisest paanist, mis peab ulatuma veidi üle otsaseinte ja külgseina.

Paanid kinnitatakse sarikatele klambrite või naeltega, viimased tuleb valida suurepealised. Paanil lastakse sarikate vahele jääda piisavalt lõdvalt, et moodustuks renn, mis juhib vett räästani.
Järgmine paan paigaldatakse umbes 20cm ülekattega eelmisest ja kinnitatakse sarikatele. Töid jätkatakse üle kogu katusekülje ning mõlema katusekülje paanid tuuakse katuseharjal üksteisest üle. Võib kasutada ka meetodit, kus hiljem paigaldatakse üks paan harjale pikkupidi, kattes mõlema katusekülje aluskatte paane.
Edasi lüüakse aluskatte ja sarikate peale latid, mis kindlustavad aluskatte kinnitust ning toimivad hiljem roovitise alusena. Lati pikkus peab olema räästast harjani. Kui katust läbivad mingisugused avaused, nagu näiteks korstnad või ventilatsioonitorud, siis tehakse aluskatte materjalile sisselõige väiksem kui avaus, et materjal liibuks hiljem ümber avause. Täiendavalt kinnitatakse katte serv ka teibiga.

Roovitise tegemine ja laudise või plaatidega katmine

Roovitis ja aluslatid moodustavad tarindi, mis jaotab koormuse sarikatele ühtlaselt, ning tekitavad samas tuulutusvahe, mis tagab konstruktsiooni kuivamise. Roovitise tegemiseks sobib hööveldamata laudis, mille ristlõige on vahemikus 22×100 mm kuni 50×100 mm. Roovitise samm aga tuleb teha katusekattematerjali tootja juhendite järgi.
Et bituumensindlitele tekitada ühtlane tasapind, lüüakse roovitise peale sulundatud hööveldamata laudis, vineer- või puitkiudplaadid. Kui nendel materjalidel on ka otstes sulundid, siis võib neid jätkata sarikate vahel, kuid üldiselt oleks seda hea teha siiski sarikate kohal. Sulundatud kohti ei tohi väga tugevalt kokku suruda, kuna niiskusega puit paisub ja see võib rikkuda alustarindi tasapinnalisust. Plaatide kasuks räägib asjaolu, et neid on kergem paigaldada ning nad jäigastavad hästi katusetarindit.

Kui aluskatus on valmis, hööveldatakse räästalaud ja katusehari ümaraks. Viiludele paigaldatakse naeltega viilulauad, mis kinnituvad aluskatuse külge. Viilu ja aluskatuse ühenduse kohale lüüakse kolmnurkne liist, et hiljem saaks katusekattematerjali nendele sujuva üleminekuga panna.

Katusekatte paigaldamine

Bituumensindlitest katusekatte paigaldamine algab neelu-, viilu- ja räästakohtade ettevalmistamisega, mis tähendab nende katmist bituumenist rullmaterjali paanidega.
Kõigepealt tuleb ette valmistada neelukohad, millele kinnitatakse sümmeetriliselt 1000 mm laiune bituumenrullmaterjalist kattepaan ja naelutatakse siksakiliselt aluskatuse külge. Naelte kaugus teineteisest võiks olla 150–200 mm.
Räästale, mis on eelnevalt ümaraks hööveldatud, paigaldatakse räästaplekk. Selle peale lüüakse rullmaterjalist 1000 mm laiune räästariba, mis peab ulatuma täpselt räästa servani. Räästaribad omakorda kinnitatakse ülemisest servast naeltega siksakiliselt ja alumine äär liimitakse spetsiaalse liimiga räästaplekile. On ka iseliimuvaid räästaribasid – sel juhul ei pea liimi kasutama.

Järgmisena paigaldatakse viiludele viiluribad pikuti, nii et välimine serv kataks kindlasti kolmnurkse liistu. Materjal peab liibuma aluse ja liistu külge ning siis naelutatakse see siksakiliselt.
Neelu ja räästa liitumiskohast harjani tehakse katusekatte materjalist neelupõhi, mis on räästapoolsest otsast kiilukujuliseks lõigatud. Neelupõhi paigutatakse täpselt neelu murdekoha keskele ja naelutatakse äärtest ning liimitakse ülemisest ja alumisest servast spetsiaalse liimiga neelu põhja materjali külge.

Sindlite paigaldamist alustatakse katuse keskkohast, mis tagab lõpptulemuse sümmeetrilisuse. Esimene rida paigutatakse nii, et sindlikeelte ja räästa vahele jääks umbes 30 mm, ning kinnitatakse sindlisälkude keskelt naeltega, mis jäävad sälgust 20 mm kaugusele. Sindli alumine iseliimuv serv kinnitub alusmaterjali külge. Materjal lõigatakse viilul parajaks ja liimitakse alusmaterjali külge, kuid neelukohad lõigatakse hiljem – kõikidel ridadel korraga.
Teise rea sindlid paigutatakse nii, et sindlikeeled jääksid kohakuti esimese rea sälgukohtadega ning varjaksid naelutust.
Seejärel kaetakse kogu ülejäänud katusekülg, kontrollides vahepeal ridade horisontaalsust nii räästast kui ka katuseharjalt.

Korstna ja läbiviikude ümber paigaldatakse katusekatte värvi bituumenmaterjalist ribad. Külgedel ja üleval liimitakse ning naelutatakse need katusekatte alla, kuid alumisel jalamil katusekatte peale. Katteribad peavad korstnajalamil ulatuma 300 mm kõrgusele ja katuse- või aluskattel 150 mm kaugusele. Korstnal asetsev materjal naelutatakse müüritisevuukidesse ning liimitakse täiendavalt. Hiljem ümbritsetakse korsten spetsiaalse plekist kraega.
Harjal paiknev viimane sindlirida keeratakse kas üle katuseharja või lõpetatakse umbes 30 mm enne harja. Sellele kinnitatakse harjaplaat naelte ja liimiga nii, et järgmise harjaplaadi liimitud kinnitus katab eelmise harjaplaadi naelutatud kinnitust.
Neelukohad lõigatakse neelusuunaliselt ja sümmeetriliselt korraga sirgeks. Selle protseduuri ajaks tuleb katusekatte alla paigutada mingisugune alus, et vältida alumiste kihtide vigastamist. Hiljem liimitakse lõikeserv neelualuse külge.

Katuse hooldamine

Korralik hooldustöö tagab katuse pikema eluea. Kindlasti tuleb katust mustusest puhastada vähemalt kord aastas. See tähendab ka sügisel alla kukkunud okste ja lehtede korjamist katuselt ning vihmaveesüsteemidest.
Talvisel ajal ei tohi katusele tekkinud jääd teravate esemetega lõhkuda, sest bituumensindlid on väga vastuvõtlikud materjali läbistavatele vigastustele. Samal põhjusel tuleks vältida ka katusel käimist. Kui katusele on kogunenud 5-10 cm lund, siis ei ole kiiret selle koristamisega, hoopis vastupidi- see aitab soojakadu majast vähendada.

Allikas: Bauhofi Meistrikubi

Eterniitkatuse paigaldamisest saad lugeda siit.