Eesti on täis aastakümnete eest ehitatud hooneid, kus juba ehituse käigus maandust eraldi ei ehitatud ning levinud kombe kohaselt ühendati seadmete (nt elektripliitide, pesumasinate jm) korpused hoonete veetorustiku külge. Ehitamise hetkel ja arvatavasti ka hiljem toimiski maandus suurepäraselt, kuni ühel hetkel veetorustik amortiseerus ning see vahetati kas osaliselt või täielikult välja. Kogu hoone maanduse katkemiseks piisab aga ainuüksi uuest veesõlmest või metalltorustiku osalisest asendamisest plasttorudega.

Olen kogenud Eesti Energia elektritööde praktikas rohkelt näiteid sellest, kus ühe kortermaja elanikud kaebavad, et on saanud vanni, radiaatori või kraanikausi küljest elektrilöögi. Reeglina on selle põhjuseks torustikega ühendatud maandused.
Kui varem liikusid voolud läbi seadmete korpuste torustikesse ja sealt edasi maasse, siis näiteks pärast plasttorude paigaldamist on vool pidanud leidma uusi teid maasse pääsemiseks. Kuid kuna vool otsib kohta, kus takistus on väikseim, võibki esimeseks "sobivaks kohaks“ olla inimene kraanikausi või vanni kõrval.
Ohtlikumaks teeb olukorra see, et torudesse lekkiva voolu põhjustanud elektriseadme omanik ei pruugi asjast ise midagi teada. Tegelikult on aga asi tõsine ja olukorra lahendamiseks tuleb analüüsida kogu hoonet tervikuna.

Kuumus võib rikkuda vajaliku isolatsiooni

Elektriseadmete puhul on äärmiselt oluline järgida kahte põhitõde: elektriseadmeid tuleb kasutada ohutult ja need tuleb paigaldada selliselt, et seadmeid oleks võimalik kasutada ohutult. Elektriseadme ohutuse tagamiseks tuleb selle pingestatud osad isoleerida ning kaitsta neid füüsiliste vigastuse eest.

Paraku mõjutavad seadmeid oluliselt nii keskkond kui ka seadme kasutus. Pingestatud osade isolatsioon võib muutuda rabedaks näiteks UV-kiirguse, niiskuse, kõrge temperatuuri või muu taolise teguri tõttu.
Näiteks võib elektrikerise, elektripliidi või muu kõrge töötemperatuuriga seadme puhul rikkuda kuumus seadme tihendeid ehk isolatsiooni seadme korpuse ja pingestatud osade vahel ning selle tulemusena võibki seadme korpus jääda pinge alla. Sellistel juhtudel on seadet ohutu kasutada üksnes siis, kui ta on nõuetekohaselt võrku ühendatud, mis tähendab, et seadmel on nõuetekohane maandus.

Kuidas siis kaitsta elektrilöögi eest?

Enamlevinud ja kõige tõhusamaks kaitseviisiks elektrilöögi eest on seadme korpuse maandamine. Elektrivoolul on omadus otsida liikumiseks kohta, kus takistus liikumiseks on kõige väiksem. Kui elektriseadme korpus on maandamata ja inimene katsub korpust, siis liigub vool maasse läbi inimese ja inimene saab elektrilöögi. Kui aga seadme korpus on maandatud ja maanduse takistus on väiksem inimese takistusest, liigub vool maandusesse.

Maandus saab alguse maandurist ehk elektrit juhtivast tarindist maapinnas ja võib koosneda pinnasesse paigaldatud maandusvarrastest, maandustraadist ning muudest osadest, mis on omavahel ühendatud ja juhitud maja elektrikilpi.

Ka eelpool toodud probleemse maandusega kortermaja näite puhul tuleks tekitada majas maandust otsivale voolule võimalus kergemalt maasse pääseda ehk et maja torustikud tuleks maandada. Lisaks vee- ja kanalisatsioonitorude maandamisele tähendab see tegelikult vajadust maandada ka gaasitorud ja muud metalltarindid. Sellist tegevust nimetatakse potentsiaalide ühtlustamiseks ning ainult sellise tegevusega saab majas väljapääsu otsiva voolu kontrolli alla.

Tasub teada:

  • kortermajades tuleb maandus lahendada ühe tervikuna ning kindlasti ei tohi maandada ühte korterit eraldi, sest see võib tuua esile mitmed uued ohud;
  • maanduskontaktiga pistikupesade kasutamine ilma maanduse tegeliku olemasoluta on rangelt keelatud. Maandusega pistikupesa taga oleva maanduse klemmi ühendamine neutraalklemmiga on eluohtlik;
  • maandusseadet ja maandusvõrku tuleb lasta regulaarselt üle mõõta, sest kui maandusjuhid on katkenud või maandusseade pinnases roostetanud, pole neist oodatud kasu;
  • maandussüsteemide ehitus tuleb jätta kindlasti asjatundjate hooleks.

    Allikas: Eesti Energia