Majad põlevad! Kas tahtlikult või suurest hoolimatusest?
Viimase kahe aasta jooksul on palju avalikkuse tähelepanu saanud põlengud puithoonetes, mis on määratud lammutamisele või mille puhul on selge, et arendustegevus samal kinnistul on kohe algamas, kirjutab kinnisvarabüroo Uus Maa analüütik Risto Vähi oma Facebooki lehel.
„Tahtmata laskuda internetis sõna võtvate „spetsialistide“ tasemele, kelle arvates ka korralikus korterelamus elektrilühisest alguse saanud tulekahju on „kinnisvaraärikate kätetöö“, on mul tühjana seisvate hoonete omanikele, kellest päris paljud on tegevad kinnisvarasektoris, omajagu manitsusi,“ teatab Risto Vähi.
Mahajäetud hoone omamine on kohustus ja vastutus! Paljudel on meeles 90ndate sihipärased süttimised Kadriorus, mis mõjutasid linnaruumi nii tugevalt, et mälestused kanduvad veel põlvest põlve edasi.
Pole siis ime, et kui juhtub situatsioon „a“ ehk hoone põleng ning sellele järgneb situatsioon „b“ ehk teade arenduse algusest, viib see 10-st inimesest 9-l mõtted tahtliku põletamiseni. „Ja kuigi ma tean, et paljudel juhtudel see nii ei ole, pole paraku midagi tagant järele ka õigustada, kui süttimise vältimiseks ise piisavalt tehtud ei ole,“ on Risto Vähi hoolimatusest häiritud.
Mitte kõik arenduspotentsiaaliga tühjad majad ei põle
Tallinnas on palju tühje maju, mis omavad arenduspotentsiaali, kuid pole iial põlenud. „Miks? Aga sellepärast, et omanik on teinud kõik endast oleneva, et hoone oleks korralikult suletud. Lisaks on paigaldatud signalisatsioon ning ehitisel hoitakse silma peal, et probleemi korral koheselt reageerida – näiteks mõni lahtikistud aknaauk uuesti lappida. Tõenäosus, et lõket tehakse majas, kuhu pääseb kergesti ligi, on sada korda suurem, kui korralikult suletud hoones,“ nendib Risto Vähi. Lohakas suhtumine omandisse maksab kurjalt kätte. Hävib hoone, kahjustada võivad saada kõrvalmajad ning rikutakse ka maine. On teada reegel, et esimesena ütlejat kuulatakse enim. Kui ühiskonnas juba liigub jutt, et tegu oli otsese süütamisega, on hilisemal õigustamisel väike mõju. Veel enam, pole harvad ka juhul, kus hakkab peale lihtsalt vassimine. Mainega on paraku selline kurb asi, et see liigub edasi.
„Tean uusi korterelamuid, mille aadressi sisestamisel otsingumootorisse on üks esimesi vasteid uudis ohvriterohke tuleõnnetuse kohta. See maine ei pruugi ära jätta tehingut, kuid haagib end, nagu takjas, kinnisvara külge,“ nendib Risto Vähi.
Probleemide ja juhtumite kumuleerudes võib tekkida ka oht, et mõne ettevõtjaga ei tahetagi enam asju ajada, sest „tal on neid jamasid juba kuidagi liiga palju olnud“.
„Seega, palun hoolitsege oma vara eest. Kui vana hoone on lubatud lammutada ning asemele saab rajada uue, tuleb teha kõik endast olenev, et asjad oleksid aetud korralikult, kõik riskid võimalikult hästi maandatud ning suhtlus kõigi osapooltega avatud ja korrektne. Õnnetusi ikka juhtub ning vanarahvas ütles, et need ei kipu tulles hüüdma, kuid mõnikord on mul tunne, et õnnetus lausa karjus, kuid teda ei tahetud väga kuulata,“ koputab Risto Vähi südametunnistusele.
