Liiga kuiva voodrilaua kasutamise tagajärjel võib vooder niiskuspaisumise tõttu seinast lahti lüüa. Garanteeritud ja ühtlase niiskussisalduse tagab puidu kuivatis kuivatamine. Välisvoodriks kasutatava puidu pind on tavaliselt lintsaepinnaline või hööveldatud. Peensaetud või karestatud pind on eelistatum, sest parema värvinakke omaduste tõttu ei kooru sealt võimalik värvkate nii lihtsalt maha.
Kinnituseks tuleb kasutada kuumtsingitud naelu või kruvisid. Naelte või kruvide päid ei tohiks süvistada liiga sügavale laudvoodri sisse, kuna järele jääv süvend hakkab vett koguma. Naelapea ei tohi siiski ka välja jääda. Laua otstes on soovitav kinnititele auk ette puurida, see väldib laua lõhenemise.
Kinnitite pikkus peaks olema selline, et nad ulatuksid alustarindisse vähemalt voodri 1,5-kordse paksuse võrra. Minimaalne aluslaudise paksus on 25 mm, laius 100 mm. Voodrilaua kinnituskruvid või -naelad ei tohi ulatuda tuuletõkkeplaati.
Voodrilauad kinnitatakse üldjuhul südamikupool väljapoole. Ülekattega laudise korral võib alumised lauad kinnitada seinale, südamiku pool sissepoole.
Püstvoodri korral peab puidu kiud olema suunatud allapoole (tüveots jääb ülespoole). Voodri viimistlusel on kvaliteetse lõpptulemuse eelduseks, et voodrilauad on viimistletud enne nende paigaldamist. Veel parem on, kui kasutatakse eelnevalt tööstuslikult tehasetingimustes viimistletud voodrilaudu. Ehitusplatsil värvitud laudadel võivad näha jääda staabeldusliistude kohad.
Ilma staabelduseta värvimise korral kulub väga palju ruumi. Ilmastikutingimuste muutuse korral võivad päike, vihm või tuul ära rikkuda kogu maja välisilme. Kui vooder paigaldatakse viimistlemata ja värvitakse kohapeal, võivad hilisemast kuivamisest tekkivad värvimata kohad inetult näha jääda.

Eelvärvitud puit tagab voodrilauale kaitse ka transpordi, ladustamise ja paigaldamise ajaks. Ehitusplatsil värvimiseks on parim kuiv, pilvine ja mõõduka tuulega ilm. Hoolikalt on vaja töödelda ka laudade otsapindu, sest puit imab niiskust kõige enam just sealtkaudu.
Hea lõpptulemuse saavutamiseks on vaja uusi voodrilaudu töödelda kolm korda: immutus, kruntimine ja värvimine. Vana fassaadi uuendamisel on vaja välja selgitada olemasoleva värvkatte tüüp ja valida uus värv sobiv vana värviga.

Tuleb takistada ja vähendada vee sattumist välisvoodrile

Fassaadile võib vesi sattuda peamiselt kaldvihma, aga ka maapinnalt ülesse pritsiva vee mõjul. Seetõttu on just räästaste ja soklisõlmede lahendused eriti olulised. Laiemad räästad ja vihmaveerennide olemasolu vähendavad oluliselt välisvoodrile tuleva kaldvihma mõju.
Kõrgemad soklid vähendavad välisvoodrile pinnaselt ülesse pritsiva vee ning talvel maja äärde kuhjuva lume mõju. Soovitatav räästa laius on >600 mm ja sokli kõrgus >300–500 mm.
Tuleb tagada märgunud välisvoodri kuivamisvõimalus ja siseruumidest läbi seina liikunud niiskuse väljakuivamise võimalus.

Reaalsuses pole alati võimalik takistada vee sattumist välisvoodrile ega selle taha. Seetõttu tuleb välisvooder kujundada eeldusel, et oleks tagatud selle kuivamise võimalus. Puidust välisvoodri taha tuleb jätta vähemalt 25 mm laiune tuulutusvahe, mis jäetakse avatuks räästa ja sokli juures ning akende ala- ja ülaosas.
Horisontaallaudise korral tagavad tuulutusvahe voodri kinnituslauad. Püstvoodri korral tuleb tuulutusvahe tagamiseks paigaldada lisalauad horisontaalsete kinnituslaudade ja tuuletõkkeplaadi vahele.
Allikas: Puuinfo