Kui palju on arhitektuur muutunud 50 aasta jooksul ning kuidas on muutunud materjalide eelistamine?

Ma ei ole kindlasti õige inimene seda tahku arhitektuurist lahkama, aga tundub, et vahepealne klaasi ja mustritega fassaadide aeg on taandunud ning üha enam eelistatakse kivi, betooni, puitu ja ajas muutuvat metalli. Või siis julgeid vana + uus lahendusi – selles võtmes on siiani ületamatu Rotermanni kvartal.

Kui palju on arhitektis kunstnikku ja kui palju tuima arvutajat?

Oi-oi, minu tuttavate arhitektide hulgas pole küll ühtegi sellist, pigem olen ERKIst saati imetlenud, kui mitmekülgsete huvide ja annetega on arhitektid. Nende hulgas on vapustavaid maalijaid - nagu Peeter Pere ja multitalent Raoul Kurvitz; nõtke joonistaja Urmas Muru, muusik ja filosoof ja kirjutaja Raul Vaiksoo, ülipeene stiilitajuga Emil Urbel. Need on vaid mõned minu põlvkonna nimed. Arhitektid on ka väga head näituste kujundajad ja peaaegu kõigi viimaste aastate muuseumide ekspositsioonide uuenduskuuri taga on noored arhitektid.

Millest koosneb linn?

Inimeste elamistest, kaosest ja korrastatusest, püüdlustest, ajaloost ja poliitikatest, rikkusest ja vaesusest… kevadeti lendavast tolmust ja prügist ning suvel sulavast asfaldist. Kõigest sellest, mida ma maakodus vihkan… ja kui seal kaua olen, siis jälle igatsen.

Kas sulle meeldib sinu kodulinn?

Mulle väga meeldib Tallinn ja iga kord, kui kuskilt kaugemalt tagasi tulen, tundub ta veel armsam. Kui tulen maalt, on Tallinn väga müra- ja rahvarohke, kui kusagilt Euroopast, on Tallinn vaikne ja inimtühi. Aga New Yorgist saabudes ei olekski Tallinn nagu linn… Kõik linna mõeldavad puudused korvab minu jaoks jalutuskäik vanalinna või Kalamajja – sealt leiab alati mõne uue toreda poe ja kohviku ja palju tuttavaid.

Kas ruumil on otsa ja äärt?

Minu jaoks on, ja kõige huvitavamad kohad ongi otsa taga ja ääre peal.

Kui palju ruum muudab meid ja meie ruumi?

Olen vist väga ruumitundlik - vajan vaateid ja korrastatust ja vaheldust. Töötegemise kohta otsin uues ruumis alati pikalt ja vajadusel tuuseldan mööblit ümber niikaua, kuni tekib mingi seletamatu Oma Koha Tunne.

Mis võib olla põhjuseks, et mõnes majas pole hea olla?

Selline tunne võib olla väga ehmatav, aga see tuleks mõelda inspireerivaks väljakutseks teha midagi teistmoodi. Keerulised ruumid ja “koledad” majad võivad aja möödudes muutuda kadestamisväärseks keskkonnaks – nii on tasapisi linnadesse tekkinud tänased loomelaborid ja kultuuritehased.

Mis teeb ruumist kodu?

Lähedased, mälestused ja unistused, lõhnad ja hääled. Õnnelik tunne iga kord, kui ukse avad.

Mis sa arvad trendist, et maju ehk mõne aasta pärast enam ei ehitata, vaid prinditakse välja?

Väga äge!