Ehitusvaldkonnas on tuhandeid tolmuses keskkonnas töötavaid inimesi, näiteks maalrid, puusepad, tislerid, parketipaigaldajad. Ehitustolm ohustab nii inimest, kes teeb oma kodus ehitus- ja remonditöid, kui ka professionaalseid ehitajaid. Samuti on väga tolmurikas valdkond lammutamine. Aastakümnete eest püstitatud hoonete puhul ei ole ju teada, milliseid materjale ja viimistlusvahendeid seal on kasutatud. Seda on võimalik näha alles pärast konstruktsiooni avamist.
Väga ettevaatlik tasub olla ka elamutes, kus esineb niiskus- ja seenkahjustusi. Ehitajal oleks mõistlik kasutada hingamiskaitsevahendit alati, kui selleks vähegi põhjust võib olla.

Mõnedele ehitus- ja remonditöödele, näiteks asbestitöödele, kehtivad erinõuded. Vannitoaremontija võib levitada asbestitolmu tervesse majja, kui remonditav ruum on korralikult eraldamata.
Õhus olevaid saasteaineid tuleb kõigepealt vähendada tehniliste vahenditega, näiteks tolmueemaldussüsteemide abil, samuti aitab töö- ja põrandapindade niisutamine. Eesmärk on eemaldada võimalikult palju tolmu muude meetoditega, et tavalist igapäevast tööd ei peaks tegema, mask ees.
Juhul kui saasteaineid ei ole võimalik vältida või neid on õhus palju, siis tuleb kasutada hingamiskaitsevahendit. Mask küll kaitseb, kuid samas ka koormab kasutajat (kaal, hingamistakistus). Sestap tuleks kaitsevahendit kasutada nii pikalt kui tarvis, aga nii lühidalt kui võimalik. Puhta õhu kätte minnes tuleks mask kohe ära võtta.

Kaitsevahend tuleb valida saasteainete järgi

Isikukaitsevahendid võib üldse jagada 3 rühma:
I rühm. Lihtsad isikukaitsevahendid. Näiteks hooajariietus, jalatsid, päikeseprillid, kaitsepõll.
II rühm. Kõik muud isikukaitsevahendid, mis ei kuulu I ega III rühma. Näiteks kuulmiskaitsevahendid, kaitsejalanõud, ohutusvestid.
III rühm. Surmava või tervist raskelt kahjustada võiva ohuteguri eest kaitsvad isikukaitsevahendid. Näiteks kukkumisvahendid, hingamiselundite kaitsevahendid, kaitsevahendid töötamaks ohtlike kemikaalidega.
Hingamisteede kaitsevahendid peavad kaitsma kahjustuse eest, mida põhjustavad sissehingatavas õhus leiduvad tolm, aurud, gaasid, hapnikupuudus. Ühekordseks kasutuseks mõeldud respiraatorid ei ole piisavalt efektiivsed toksiliste ainete puhul. Kaitsevõime poolest on kõige paremad isoleerivad maskid. Isikukaitsevahend, mis kaitseb gaaside eest, ei kaitse tolmu eest ja vastupidi. K
Hingamiskaitsevahendid võib liigitada omakorda kolme suurde rühma:
* tolmumaskid (respiraatorid), mis kaitsevad tahkete osakeste ja tolmude eest,
* gaasimaskid, mis kaitsevad mürgiste aurude ja gaaside eest,
* hingamisaparaadid, mis kaitsevad mürkkemikaalide eest, aga ka siis, kui mõne aine kontsentratsioon on ruumis nii suur, et hapniku osa jääb õhus liiga väikeseks.
Hingamiskaitsevahendid takistavad õhus leiduvate saasteainete sattumist hingamiselundkonda. Mõned mudelid on kasutamiseks olukorras, kus õhus ei leidu piisaval määral hapnikku. Tavalisemad saasteained on puidu- ja metallitolm, kemikaaliaurud ja mitmesugused gaasid.
Kui on täpselt teada, missuguseid saasteaineid õhk sisaldab, kasutatakse kas respiraatorit, poolmaski või täismaski koos sobilike filtritega. Õige hingamiskaitsevahend kaitseb kasutajat, aga valesti valitud või mujal kui algses sihtkeskkonnas kasutatav filter võib olla riskifaktoriks.

Kaitsevahendi valikut mõjutab ka kasutamise aeg. Kui hingamiskaitsevahendit kasutatakse kaua või kui sellega on raske hingata, siis oleks soovitatav hankida motoriseeritud mudel. Motoriseeritud maskiga saab vajadust mööda ühendada poolmaski, täismaski, kapuutsi või kiivri.
Töökohtadel, kus hingamiskaitsevahendite kasutamine on ette nähtud, tehakse valik töökeskkonna analüüsi põhjal. Maalrid peaksid hingamisvahendeid kasutama vähemasti lahustipõhiste värvide ja lakkidega töötades. Suvilat remontides või kuuri koristades aitab filter vältida hingamisteede ärritusi ja nakatumist viiruslikku neeruhaigusse. Ruumides, kus on närilisi ja nende väljaheiteid, võib lammutus- või remonditolmust saada epideemilise nefropaatia viiruse. Selle vältimiseks on soovitatav kasutada peene tolmu jaoks mõeldud P2-märgistusega respiraatorit.

Enne ostu tuleks infoga põhjalikult tutvuda

Hingamiskaitsevahendite valimisel peaks uurima:
• Kas õhus on piisavalt hapnikku (ca 21 mahuprotsenti)?
• Milliseid saasteaineid õhus esineb (gaase, aurusid, tahkeid osakesi, tolmu)?
• Kas saasteained tekivad kasutatavatest ainetest, kemikaalidest (nt värvid, liimid, puhastusained jne) või tööviisidest (nt keevitamine, lihvimine, pritsimine)?
• Millised on ainete võimalikud mõjud inimorganismile (ärritavad, tervisele kahjulikud või ohtlikud)?
• Kui suur on ohutegurite kontsentratsioon sissehingatavas õhus (mõõtmise teel)?
• Kui suured on ohutegurite lubatud piirnormid (vt sotsiaalministeeriumi poolt kehtestatud töökeskkonna keemiliste ohutegurite piirnormid)?
• Milline hingamiskaitsevahend on sobilik ja vajalik?

Võib esineda oht, et hapnikku ei ole piisavas koguses. Hapnikupuudulikkust võib esineda kaevudes, tunnelites, mahutites ja ruumides, kus teatud gaasid võivad selle keskkonnast välja pressida. Normaalne hapnikutase õhus on 21 mahuprotsenti. Juhul, kui kaheldakse hapnikupuudulikkuses, peab kasutama eristavaid hingamiskaitsevahendeid nagu näiteks suruõhuballoone.
Osad hingamiskaitsevahendid – lenduvate osakeste eest kaitsevad tolmumaskid – on enamasti mõeldud ühekordseks kasutamiseks ja mitte kauem kui kaheksa tundi järjest. On olemas ka korduvkasutatavaid respiraatoreid, mida tähistatakse markeeringuga R. Kui maskil on tähistus D, on seda lubatud kasutada üle kaheksa tunni.
Filtri efektiivsus ei näita hingamiskaitsevahendi kui terviku efektiivsust. Hingamiskaitse efektiivsus määratakse mitme testi tulemusel toote äärelekke, kasutatavuse ja ummistuskindluse järgi. Hingamiskaitsevahendi pakendil on info toote kaitseklassi ja kasutusotstarbe kohta.
Allikad: Hansamaaler, Tamrex