„Enne ehitama hakkamist võiks maa sisse kaevata augu ja kevadel vaadata, kui kõrgele vesi selles tõuseb. Veepiirist madalamale ehitada ei maksa,” soovitab omanikujärelevalvega tegeleva ettevõtte Virkus Postil insener Kalle Virkus.

Kui pinnaseomadused lubavad, on otstarbekam ehitada maakelder, sest mida sügavamal kelder on, seda stabiilsem püsib selles temperatuur.

Kogu selle pinnasega, mis keldri rajamisel maa seest välja võetakse, tuleks tulevane kelder ka katta. „Mulda võiks keldri peal olla vähemalt üks meeter – maapõue keskmine temperatuur on aasta läbi viis kuni seitse kraadi ning meetripaksune kiht sellisena temperatuuri keldris ka hoiab,” selgitab Virkus.
Teisalt ei tohi ju ka külm keldrisse pääseda ning ka külmumise ärahoidmiseks piisab meetrisest mullakihist. Kindlasti peavad seinakonstruktsioonid pinnasesurvele vastu pidama.

„Loomulikult on võimalik kasutada isoleerimiseks ka tänapäevaseid soojustusmaterjale,” märgib Virkus. Seejuures tuleb meeles pidada, et materjal jääb alatiseks pinnasesse ja peab selles keskkonnas vastu pidama. Kõige sobivam materjal Virkuse sõnul oleks kas XPS-plaat (ekstrudeeritud polüstüreen) või siis pinnases kasutamiseks mõeldud EPS-plaat (vahtpolüstüreen).

Virkuse õpetussõnu järgides oleks otstarbekas maakeldrile ehitada peale ka eraldi katus, et vihm otse keldrit katvale pinnasekihile ei sajaks. „Kuiv pinnas hoiab temperatuuri paremini ühtlasena kui märg pinnas,” selgitab ta. Hästi sobib keldrile viilkatus – see katab kuhjatud pinnase suurepäraselt.

Kes eraldi katust ei taha teha, peaks kindlasti pinnase ja lae vahele paigaldama vett isoleeriva kihi. See kehtib ka siis, kui tahta keldrit katta mätastega.

„Igal juhul tuleb läbi mõelda, kuidas keldri kohal taevast alla tulev ja lumest sulav vesi keldrist mööda ja mitte sinna sisse läheks,” rõhutab Virkus.

Ventilatsioon

Keldris peab kindlasti olema ka ventilatsioon: üks ava võiks olla läbi katuse ja teine läbi seina, et tekiks tõmme. Kui talvel hoitakse ventilatsiooniavad külma tõttu suletuna, siis sügisel ja kevadel on toimivat ventilatsiooni vägagi tarvis, et tuulutada keldrist välja liigset niiskust. Väga kuivaks keldriruumid tavaliselt ei muutu ja seda pole ka tarvis, vastasel juhul kuivaksid juurviljad lihtsalt ära. Liigniiskes keskkonnas aga lähevad juurviljad mädanema. Optimaalne suhteline niiskus juurvilja jaoks on 80–90%. Head niiskustasakaalu ruumis hoiab lubikrohv.

Alla kolme soojakraadi ei tohiks köögivilja säilimise huvides temperatuur keldris langeda.

Hea mõte on ehitada kelder eesruumiga, et keldrisse tulles või sealt väljudes sise- ja välisõhk kiiresti ei seguneks. Eesruum aitab keldri temperatuuri ühtlasemana hoida.

Ehitustehniliselt ei ole Virkuse sõnul vahet, kas rajada keldrisse muldpõrand või valada see betoonist. „Mõned arvavad, et betoonpõrandaga saab paremini niiskustõket teha, aga see ei kipu õnnestuma,” teab ta. Küll on betoonpõrandat kergem puhastada.

Millisest kivimaterjalist keldriseinad ehitada, on omaniku otsus. Tänapäeval saab keldriseinad kiiresti lasta ehitada näiteks kaarekujulistest betoonelementidest, aga kellel on palju aega, võib laduda ka paekivist võlvi nagu vanades maakeldrites. Omajagu aega võtab ka tellistest ja ehitusplokkidest seina ladumine.

Keldri seina ääres tuleks tagasitäiteks kasutada materjali, mis laseb niiskust läbi, selleks sobib kruus või killustik.

Kevadine üleujutus keldris hoitakse ära juba eelmainitud moel – põrand tehakse pinnasevee tasemest kõrgemale. „Kui tahta allapoole pinnasevee taset ehitada, läheb ehitus väga kalliks ja hea inseneritava ütleb, et see pole otstarbeks,” märgib Virkus.

Kui keldrit on vaja ehitada sellisele alale, kus kevadel kipub vesi põllud üle ujutama, pole muud lahendus, kui ehitada täiesti maapealne kelder. Sel juhul tuleb ühtlase temperatuuri hoidmiseks kasutada paksult soojustusmaterjali.
Artikkel on ilmunud EPLi erilehes Ehita ja Renoveeri.