On üsna loomulik, et korterelamu elanike tegemised on mingil määral üksteisele kuuldavad, aga vahel võib saatus „õnnistada” ülilärmaka naabriga. Või on hoopis endal tarvis näiteks pilli harjutada, mille peale ei jõua naabrid lõpuks enam harjavarrega koputadagi. Mõistlik on probleeme ennetada ja kodu helikindlamaks muuta.
Haudvaikust kortermajas tahta on ilmselt liialdus, aga õigeid materjale kasutades saab olukorda paremaks muuta küll. Eelnevalt tuleb kindlaks teha, kas müra kandub korterisse mööda kandvaid laetalasid või seinakonstruktsioone ja vastavalt sellele hakatakse ka isoleerima.

Isoleerimiseks sobib kasutada spetsiaalseid Ecophoni mürasummutavaid klaasvillast lae- ja seinaplaate.
Kui häirivaks teguriks on näiteks ülakorruselt kostev naabri sammude müra, on kõige parem lahendus tegelikult, kui naaber teeb omale uue põranda. Parketi alla paigaldatakse õhuke pressitud sammumüraplaat, mis sammude läbikostvust summutab.
Kui niisugune lahendus aga kõne alla ei tule, peab asjale lähenema oma korterist ja lae isoleerima. Selleks sobib hästi juba eelnevalt viimistletud villaplaat. Plaat liimitakse kas otse lakke või tehakse ripplagi ja heli sumbub villaplaadis.

Läbi seinte kostva müra isoleerimiseks käivad seina helisummutavad villaplaadid. Lisaks sellele, et naabrite juurest läbikostvus väheneb, paraneb ka ruumi enda siseakustika, sest seinad ei peegelda enam nii palju heli tagasi. Eriti hästi on vahet tunda suhteliselt tühja ruumi puhul, kus pole näiteks kardinaid ja vaipasid, mis helisid neelaksid.
Plaadid summutavad nii plaadist läbiliikuvat heli kui ka peegeldavat heli. Seinaplaate on erinevas paksuses ja erinevaid mudeleid. Võimalusi leidub, ja igale probleemile leidub lahendus.
Mingil määral saab helisid summutada ka soojustusvillaga, aga tulemus ei ole mürasummutusplaatidega samaväärne.

Matid seina ja lakke

Ökolahendusi pakkuva ettevõtte HeaKoda tööline Kaidu Pärgma pakub lahendustena välja pilliroo- ja korkmatte. „Kui heli on suur probleem, tuleks kasutada eri tiheduse ja paksusega materjale, sest erineva tihedusega materjal peab kinni erineva sagedusega heli. Samas peaks jälgima, et materjalid sobiksid omavahel ja oleksid vastavuses materjaliga, millest maja on ehitatud,” räägib ta.

Hea tulemuse andis tema sõnul näiteks lahendus, mis läks käiku, et mitte kuulda toaseinast läbi kostnud alkoholilembese naabri roppusi. Ta nimelt harrastas hommikul vara trükimusta mittekannatavate sõnadega muusikat kuulata. „Panime seinale tuuletõkkeplaadi, viltmati ning 2,5 ja 5 sentimeetri paksuse roomati, kõige peale tegime lubikrohvi. Tuba sai selle seina poolt parasjagu tihedaks ja viimase krõbina püüdis kinni lubikrohv,” kirjeldab Pärgma.

Savi- või lubikrohv peab ise ka mingil määral helisid kinni, sest pole nii tihke kui tsement või tänapäevane pahtel. Krohvitud peegellagi (ümarate nurkadega lagi), mida võib tihti kohata vanemat tüüpi puidust kortermajades, soodustab juba ise õhu liikumist korteris, ühtlustades heli ja andes ka soojuse kokkuhoiu. Analoogselt eelkirjeldatud seinatihendamisele on Pärgma katnud ka lagesid.

Kui oma kodus tahetakse pilli harjutada, tuleb kindlasti katta nii lagi kui ka seinad. Ökolahenduste otsijaile sobivad roomattide kõrval kindlasti ka korkmatid, aga nende hind on päris krõbe.
Pärgma sõnul ei ole tänavamüra neis piirkondades, kus ta töötab, tavaliselt probleemiks, sest seal ei ole suuri liiklussõlmi.
Kui tänavamüra kuskil segab, ei soovita ta aga originaalaknaid plastakende vastu vahetama hakata, sest need jätavad kodu ummuksisse ja on miljööväärtuslikel aladel kohatud. „Pigem tasuks proovida seinu helikindlamaks muuta. Mina olen pannud välisseinte sisekülgedele roomatte,” ütleb Pärgma.
Artikkel ilmus EPLi erilehes Ehita ja Renoveeri.