Uute hoonete puhul sellist küsimust ei teki, sest muutunud eluviiside tõttu paigutatakse pesuruumid ja isegi saun enamasti eluruumide kõrvale. Pikema ajalooga hoonete puhul see nii ei ole.

Muinsuskaitseameti infovoldik „Niiskete ruumide ehitamine vanasse majja” (toimetaja Mari Loit) kirjutab, et vanemas, traditsioonilises arhitektuuris lasid kõik ehitusmaterjalid õhku läbi. See ei tähenda, et konstruktsioonid laseks tuult läbi, vaid seda, et ehitusmaterjalid seovad ja eraldavad niiskust, säilitades samas oma isolatsiooniomadused. Sellised materjalid on eelkõige puit ja puidutooted, mis suudavad koguda veemolekule rakumembraanile nii, et nende soojustusomadused ei vähene.

Ja kuigi varasematel aegadel oli siseruumide õhuniiskus suurem kui tänapäeval (see tulenes madalamatest temperatuuridest, tihedast kooselamisest ja söögivalmistamisest), püsis see ikka sellisel tasemel, mis ei muutunud konstruktsioonidele ohtlikuks. Seda põhjusel, et pesuruumid ehitati eraldiseisvasse hoonesse − sauna.

Nii tulekski vanasse majja pesuruume ehitades arvestada algsete konstruktsioonide omadustega. Poorsed materjalid pidevat niiskust ei talu – tellis ja krohv murenevad, puit pehastub ning putukad leiavad seal endale soodsa elukeskkonna. Samuti valige uued ehituslikud lahendused ja materjalid nii, et need sobiksid vanade konstruktsioonidega.

Planeerimine

Niiskete ruumide kavandamisel vanasse hoonesse lähtuge alati vastava ehitise arhitektuurilistest ja konstruktsioonilistest iseärasustest ning karkassi mõõtmetest. Uusehitistele kehtestatud ruuminormatiivid vanadele ehitistele tavaliselt ei sobi. Planeerida tuleb vanast hoonest lähtuvalt ja tervet talupojamõistust appi võttes.

Esmalt mõelge hästi läbi ruumide tegelik kasutusvajadus ja funktsioonide koondamise võimalused. Kas te vajate ikka sauna eraldi asetsevat riietusruumi või võiksid need olla koos? Kas pesumasin võiks paikneda mujal kui pesuruumis? „Vanasse majja niiskete ruumide ehitamise tähtsaim etapp on nende hoolikas ja erinevaid lahendusvõimalusi kaaluv planeerimine,” õpetab Mari Loit.

Paigutus

Kui uusehitiste puhul planeeritakse niisked ruumid peaaegu alati eluruumide vahetusse lähedusse, siis vanas hoones võib need paigutada erinevalt: kõrvalhoonetesse; juurdeehitisse; vanadesse soojadesse või külmadesse ruumidesse.

Ja kui saun on traditsiooniliselt asunud kõrvalhoones, miks ei võiks see siis olla seal edaspidigi? Vaadake ka selle pilguga, kas krundil seisab kõrvalhooneid, mida saab selleks otstarbeks kohandada või leidub ruumi uue kõrvalhoone püstitamiseks − sel juhul on mõistlik saunaruumid vähemalt sinna ehitada. Kui vana elumaja väärtust ja kasutamiskõlblikkust tahetakse säilitada, on niiskete ruumide kavandamine ja ehitamine kõrvalhoonesse mõttekam.

Vana majaga hästi sobituv juurdeehitis niiskete ruumide tarvis on arukas lahendus juhul, kui neile ei leidu sobivat ruumi ehitises või selle õuel. Hoolikalt planeeritud juurdeehitis on parem ja kindlam variant kui niiskete ruumide vägivaldne surumine vanasse majja või selle verandale.

Duširuumi paigutamine vanasse soojustatud ruumi tähendab mõne toa või selle osa muutmist niiskeks ruumiks. Positiivseks küljeks on siin hea ühendus teiste eluruumidega. Miinuseks on elamispinna vähenemine, vanade konstruktsioonide niiskumisriski suurenemine ja arhitektuursete või kultuurilooliste väärtuste minetamine. Olemasolevasse ruumi uue ehitamine on alati ka kulukam. Seega vältige võimalusel niiskete ruumide ehitamist kõrge kultuuriväärtusega vanasse hoonesse.

Võimalused

Vaadake hindava pilguga üle vanad külmad ruumid: keldrid, pööningud ja verandad. Avar pööning pakub sageli lihtsa lisaehitamisvõimaluse. Teisalt on pööning sageli see osa majast, mis säilib oma parimas ajaloolises kuues, mistõttu ei peaks seda vähemalt mitte tervikuna uueks otstarbeks ümber ehitama. Pööningule ehitamisel võib osutuda vältimatuks ka uue trepi rajamine ja vana, järsu ning kitsa, ent väärtusliku pööningutrepi lammutamine.

„Pööningule ehitamisel kontrollige kindlasti vahelae seisundit, vältimatuks võib osutuda selle tugevdamine. Samuti jälgige, et katuse alla jääks piisavalt hästituulduvat ruumi,” annab Mari Loit nõu.

Eelkõige sõjajärgsetel aastatel oli sageli kombeks väikeelamute saunaruumid keldrisse rajada. Keldrisauna ehitades arvestage, et konstruktsioonide kuivamine on seal võrreldes maapinnast ülalpool oleva majaosaga raskem. Sestap valige soojusisolatsioon seal seinakonstruktsioonist lähtuvalt.

Keldrisaun on mõeldav variant juhul, kui seal jagub piisavalt ruumi. Keldri kaevamine või süvendamine on sageli võimalik, kuid sel puhul olge valmis suurteks kulutusteks vundamendi tugevdamise, võimaliku kivilõhkumise, drenaaži rajamise vms ehituslike meetmete tõttu.
Ehitamine verandale viib aga harva rahuldava lõpptulemuseni, sest seal on enamasti suured aknapinnad – hügieeniruumides piisab väiksematest. Verandade mõõtmed piiravad ka kasutusvõimalikku ruumi: remondi lõpptulemuseks võib olla ebamugav veranda koos kehvasti toimiva niiske ruumiga. Tavaliselt on verandad madalate vundamentidega kergkonstruktsioonis hoone osad, mistõttu võivad need maapinna liikudes kergemini n-ö kaasa mängida, ja torustik kahjustub.

Konstruktsioonid

Niiskeid ruume ja neid ümbritsevaid konstruktsioone mõjutab kõige enam vesi ja veeaur. Et saunas või pesuruumis kasutatud vesi ei tungiks ehituskonstruktsioonidesse, peavad sealsed pinnakattematerjalid olema laitmatu tihedusega.

Lisaks kasutatavale veele arvestage õhus sisalduva veeauruga. Külmale pinnale langedes tiheneb aur veeks. Kui kondenseerumine toimub konstruktsioonisiseselt, või juhul kui seespool olev hüdroisolatsioon ei ole piisavalt tihe ning vesi pääseb konstruktsiooni imenduma, võivad korraliku ventilatsiooni puududes tekkida aja jooksul tõsised niiskuskahjustused.

Seega on niiskete ruumide konstruktsioonide säilimise seisukohalt nende parim asukoht hoone keskosa, kus need pole ühenduses külmade välisseintega. Vanades ehitistes on see ruumijaotuse tõttu harva võimalik. Sestap soovitaksegi sageli eelkõige mugavuse ja tuulutusvõimaluse tõttu paigutada saun või pesuruum ehitise välisseina, sest nii saaks vajaliku oma akna.

Seinad tehakse nii, et vana ja uue konstruktsiooni vahele jäetakse õhkvahe. Uus sein tuleb vajadusel soojustada (nt leiliruum). Isolatsiooniks kasutatakse sel juhul pehmet mineraal- või tselluvilla, mis paigaldatakse puitsõrestiku vahele. Seintele paigaldatavad niiskuskindlad plaadid kaetakse keraamiliste plaatide, vinüültapeedi vms materjaliga.

Nii nagu seinadki, peab ka lae põhikonstruktsioon olema varustatud niiskusisolatsioonikihiga. Pinnakattematerjal võib olla sama mis seintel. Kõige parem on ehitada selline ruum nii, et seinad, lagi ja põrand moodustaksid tervikliku auru- ja niiskusisolatsiooniga varustatud konstruktsiooni. Põranda puhul ehitage see kallet andvate prusside abil nii, et põrandaalune ruum saaks vabalt tuulduda. See tähendab, et põranda karkasskonstruktsioonid ei moodusta põranda all suletud soppe, vaid neisse jäetakse pilusid õhu liikumise hõlbustamiseks. Ka tugikonstruktsioonid võib teha ristlaagidena, sest siis pääseb õhk liikuma kogu põranda ulatuses.

Ehitus

Niisked ruumid ehitatakse vanasse majja eraldi tervikuna, otsekui kapina toa sisse. Vana ja uue konstruktsiooni vahele moodustub sel moel niiskuse ärajuhtimise ehk õhutuse seisukohalt tähtis õhkvahe. See keskne ehituspõhimõte on eriti oluline puitehitiste puhul, kuid meie traditsioonilistes kiviehitistes leidub sageli ka puidust vahelagesid.

Ka tellisehitis on poorne ja seeläbi niiskuskahjustuste suhtes vastuvõtlik. Piisav värske õhu sissevõtt ja väljutamine tuleb ikka tagada sobivate klappidega või akna kaudu ja niiskel ruumil peab olema oma ventilatsioonilõõr. Kõige turvalisem lahendus puumaja tarvis on ikkagi seintega dušikabiin. Nii välditakse mitmeid konstruktsiooniriske ja ühtaegu on selline lahendus ka rahaliselt kõige soodsam.

Allikas: Museovirasto, Helsinki 2003: „Kosteiden tilojen rakentaminen” (eesti keeles „Niiskete ruumide ehitamine vanasse majja”, toimetaja Mari Loit); www.muinsuskaitseamet.ee
Artikkel on ilmunud EPLi erilehes Ehita ja Renoveeri