Kes müüb korteri kallimalt – maakler või omanik?
Pea iga omanik saab oma kodu müügiga hakkama. See on igati teostatav ja pole enamusele üle jõu käiv, kuid professionaal suudab pakkuda teenust, mille tulemusena saab teenuse tellija kasu nii reaalses rahas kui ka hiljem meelerahu, kuna tehing on teostatud juriidiliselt korrektselt ja sellele ei järgne hilisemaid üllatusi.
Igapäevaselt oma tööle pühendunud professionaal teeb midagi paremini kui see, kes teeb midagi küll hinge ja suure õhina ning sooviga iseenda jaoks, kuid tal puudub piisav kogemus. Näiteid saab tuua ehitusvaldkonnast majade ehitamisel, kodude renoveerimisel, ahjude uuendamisel ja mujaltki.
Viimasel ajal on levinud olukord, kus ostja hakkab peale tehingut, tuginedes seaduse nn varjatud puuduste klauslile, nõudma kompensatsiooni puuduste eest, millest ta väidetavalt teadlik polnud objekti üle vaadates. Selline asi on seadusega sätestatud ja juriidikas hästi orienteeruvad ostjad oskavad seda suurepäraselt enda kasuks pöörata.
Siinkohal ei ole kõne all mitte reaalselt varjatud puudused, vaid pigem vajakajäämised, mis objekti ülevaatusel on läbi räägitud, kuid notariaalses müügilepingus fikseerimata ning see annab hiljem pahatahtlikule ostjale võimaluse väita, et ta polnud neist teadlik. Selle olukorra vältimiseks tuleks olla ostuhuvilise ees täiesti aus ja rääkida müüdava objekti puudustest juba müüdava kinnisvara ülevaatusel ning lisada see informatsioon ka notariaalsesse müügilepingusse.
Muidugi ei suuda ka professionaalid selliseid olukordi kõiki ennetada, kuid see on näide, kus kinnisvarakonsultandi kogemustest ja teadmistest võib kasu olla, et vältida võimalikke hilisemaid alusetuid makseid uuele ostjale puuduste likvideerimiseks.
Teine oluline koht kinnisvara müügil on emotsiooni loomine. Ka siinkohal on kinnisvarakonsultant see, kes oskab anda head nõu, kuidas luua kinnisvara esmaesitlusel huvilisele positiivset emotsiooni. Seda kasvõi meeldiva ja stressivaba õhkkonna loomisega ostuhuvilisega suhtlemisel kasutades tema emakeelt või teisi nö. pehmeid vahendeid loomaks inimesele tunne, et ta on juba esmasel müüdava objekti külastusel teretulnud ja tunneb end seal hästi.
Kuidas huviline objektile meelitada?
Kui see emotsioon on loodud ja inimene tunneb end tahetuna ja pakutav kinnisvara meeldib, ongi diil põhimõtteliselt lukus. Enam pole vaja tingida, sest oma kodu ollakse valmis ostma ka pisut kallimalt kui algselt ostuks arvestatud.
Reeglina on pakkumisel üsna palju analoogseid kortereid, maju, kinnistuid. Ükski pole neist 100 % ideaalne, kuid valik on vaja teha.
Ilma positiivse emotsioonita saab kaaluda alternatiive ja algab kalkuleerimine ning oleme tagasi tingimise juures. Pole haruldased olukorrad, kus koduotsija on väsinud analoogsete objektide vaatamisest ja tal jääb otsustamisest puudu vaid see nö “miski” ehk emotsioon, mida on veel vaja, et teha ostuotsus.
Üldjuhul on suurim pingutus saada ostuhuviline objektile ülevaatusele. Portaalides on kõik vajalik olemas ja kõik teevad oma esialgsed otsused esmamulje põhjal. Seega tuleb juba seal teiste seast välja paista. Siinkohal tuleb kõrgelt hinnata professionaalse fotograafi abi. Hästi tehtud fotod aitavad pakutava objekti teiste seast välja valida. Fotod ei tohi olla moonutavad, kuid see, mis neilt paistab peab olema esteetiline ja pilkupüüdev.
Nagu eelnevalt välja toodud, siis selleks, et luua positiivne emotsioon on vaja inimene saada kohapeale ülevaatama. Ilma internetist ilusa pildi nägemise ja meeldiva tunde saamist on seda keeruline teha.
Oskamatu katsetamisega võib kahju teha
Lisaväärtuse loob müügipakkumisel kirjutatud info. Kui seal on kirjas, et “planeeringult on korter hea ja maja on heas rajoonis” ning kõrvalkuulutus on kujundatud mitte kuulutuse, vaid juba müügipakkumisena ning hinnad on samad, siis kumb püüab teie tähelepanu? Esmalt vaadatakse üle ikka paremini esitletud pakkumise ja kui see ei sobinud, siis ka teise lootuses, et ehk saab teise odavamalt kätte.
Ettevaatlik tasuks olla "katsetamistega”. Kinnisvara pannakse müüki palju kõrgemalt, kui on selle turuväärtus ja hakatakse iga kuu vaikselt hinda langetama. Pigem tuleks seda vältida. See tekitab pikemas perspektiivis olukorra, kus ostuhuvilistele jääb pakutav objekt meelde ja sest see on pikemalt portaalides “rippunud” ning jääb mulje, et sellega on midagi väga valesti.
Lihtne inimpsühholoogia ütleb, et kui teised seda pikemat aega tahtnud pole, siis ei taha seda ka mina. Kahjuks kehtib see enamuse inimeste kohta, seega jääb selle objekti turuhinna saavutamisel klientuuriks vaid see osa ostjaskonnast, kes nii ei arva. Jällegi on ostja olukorras, kus kõik tingimise otsad on temale kätte mängitud ja müüja on sunnitud tehingu lukku panemiseks hinnas tulema juba alla turuhinna.
Seda, et “katsetamisel” leidub ostja, kes on nõus märgatavalt üle turu hinna maksma sellepärast, et ta ei tea hindadest midagi, tänapäeval enam eriti ei kohta.
