Kas vannituppa panna tavaline trapp, renn- või seinatrapp?

 (9)
Kas vannituppa panna tavaline trapp, renn- või seinatrapp?
Shutterstock

Moodsad duširuumid ja võimsad dušid eeldavad ka head vee äravoolu. Selleks on vaja toimivat veeneelu ehk trappi. Viimane võiks ka visuaalselt kena välja näha. Uuemaks lahenduseks vannitoas on viimasel ajal renntrapp või seinatrapp, mis annab vannitoas visuaalselt puhta põranda tulemuse.

Loe veel

Trapi või renni vahel valimine on muidugi maitse küsimus, aga samas tuleks hoolikalt kaaluda ka hügieeni ja helikindluse aspekte.
Geberit tehniline konsultant Pekka Poranen ütleb, et tavalise trapi nähtav osa on üldjuhul kandilise kujuga ja restkaane mõõdud on välja kujunenud vastvalt plaatide mõtudele, et seda oleks lihtne keraamiliste plaatidega kokku sobitada. Veel on ka ümara restkaanega trappe, nende paigaldamine nõuab osavat plaatijat. Ümara kaanega trapp sobib hästi vinüülpõrandakattega duširuumi.
Viimasel ajal on sisekujunduses kasutusel üha suuremad keraamilised plaadid ja ka erikujulised plaadid, ning suurte restkaante järele enam vajadust pole. Dušiala trapi puhul on alati vaja tekitada 1–2%-line kalle neljast küljest trapi suunas.
„Renntrapid on viimaste aastate trend. Renntrapp kujutab endast roostevabast terasest või plastikust renni, mis valatakse betooni sisse. Renni alla ühendatakse vesilukuga trapp. Rennidel on vastavalt paigalduslahendusele kas horisontaalne või vertikaalne äärik ehk pind, mille külge saab hüdroisolatsiooni kinnitada. On olemas ka äärikuta renne, kuid neile ei ole võimalik teha korrektset niiskustõrjet ja nende kasutamine on võimalik vaid pinnasele rajatud põrandate korral,“ räägib Pekka Porkanen.
Renntrappidele paigaldatakse restid või kaaned, vesi voolab kas läbi restis olevate avade või kaane servade renni põhja ja suundub äravoolutorustikku. Rennikaasi on võimalik ka põrandaplaatidega katta, et saavutada ühtlane visuaalne tulemus. Mõned tootjad pakuvad ka valgustuslahendusega renntrappe, mis loovad vannitoas erilise atmosfääri.
Kaanega renntrappide puuduseks on, et silmale nähtamatud setted kogunevad kaane alla ja tekitavad hügieeniprobleeme. „Nimelt on kõige tugevam veevool alati duširenni keskel, aga renni otstesse koguneb vaht, juuksed ja muu materjal, mis loob bakteritele hea elukeskkonna. Selle vältimiseks tuleb renni põhja regulaarselt setetest puhastada. See toiming on suhteliselt tülikas, ütleb Pekka Porkanen.
Üldjuhul meil dušialust ei kasutata ning vannitoa põrand lihtsalt plaaditakse. Kuna renntrapp on pikk ja kitsas ning seda saab paigutada nii seina äärde, kus see jääb põrandal üsna märkamatuks. Samuti soovi korral ruumi keskele.
Tavalise dušisegisti vooluhulk on 0,15–0,3 l/s. Duširuumi trapp peab Pekka Porkaneni sõnul vastu võtma vooluhulga 0,8 l/s ja vesiluku kõrgus peab sellisel trapil olema vähemalt 50 mm. Trappide normäravool näitab vooluhulka trapist 20 mm paksuse veekihi korral trapi neelu kohal.
Trapi jõudlus on seotud trapi vesiluku ehituse ja äravoolutoru läbimõõduga. Normäravoolu 0,8 l/s on võimalik saavutada 50 mm läbimõõduga äravoolutoruga. On olemas ka väiksema äravoolujõudlusega trappe, mille äravoolutoru läbimõõt on 40 mm ja vesiluku kõrgus 30–35 mm.
„Osad trapid on varustatud lisaühenduste tegemise võimalusega. Näiteks saab põhitrapi külge ühendada eemal asuva kuivtrapi või pesumasina äravoolu. Sellisel juhul tuleb arvestada vooluhulkade summaga. Vannitubade ehitamisel on siiski mõistlik kasutada igale seadmele oma haisulukuga varustatud veeneelu. Juhul kui haisulukk asub eemal, võib torustikku koguneda setteid, tekkida bakteritele sobiv elukeskkond ja levida ebameeldiv lõhn,“ räägib Pekka Porkanen.

Seotud lood:

Populaarsust kogub seinas paiknev trapp

Trapp koosneb kahest osast: veeneelust ja vesilukust ehk šifoonist. Veeneelud koguvad põrandalt vee ja suunavad äravoolutorustikku. Veeneelud on traditsiooniliselt kandilised või ümmargused ja varustatud restkaanega. „Viimastel aastatel on suurt populaarsust kogunud igasuguse kujuga rennid põrandapinnas ja uue lahendusena on lisandunud seinas paiknev trapp, kus vesi juhitakse seina äärde ja seinas olevast veeneelust liigub see seina taha põrandapinnast madalamale paigutatud trappi,“ ütleb Pekka Porkanen.
Vesiluku ülesanne on takistada ebameeldiva lõhnaga kanalisatsioonigaaside levikut ruumi. Vesilukus oleva veekihi kõrgus ja šifooni ehitus määravad trapi minimaalse paigalduskõrguse ehk põrandakonstruktsiooni paksuse trapi aluspinnast mõõtes. Üldisel juhul ei saa külgmise äravooluühendusega minimaalse normäravooluga trapi paigalduskõrgus olla madalam kui 90 mm.
„Vesiluku kuju on trappidel erinev. Tavaliselt on vesilukk olnud U-kujuliseks painutatud äravoolutoru, mille painde alumisse ossa jääb vesi, mis moodustab vesiluku. Selline vesilukk võtab aga palju ruumi ja tuleb reeglina paigutada alumise korruse lae alla.
Tavaliste külgmise äravooluga trappide puhul moodustatakse vesilukk trapi sees ehk piltlikult on tegu väikese tünniga, mille sisse ulatub ülalt veeneelust toru ots ja trapi äravoolutoru paikneb sellisel kõrgusel, et tekiks seisev vesi,“ seletab Pekka Porkanen.
Mõlema kirjeldatud trapi puhul tahked osakesed settivad vesiluku põhja ja moodustavad seal aja jooksul ummistuse. Eeltoodud vesiluku laheduse puhul peab olema võimalus trappi lahti võtta, et ummistust eemaldada. See eeldab juurdepääsu alumise korruse lae kaudu või siis ülalt lahtivõetavat trappi.

Trapist tuleb haisu, torustik valesti ehitatud

Uutel põrandatrappidel on kasutusel uue põlvkonna vesiluku lahendus. Nimelt on vesiluku osas tehtud äravoolutoru lapikuks, mis tagab kiirema vee liikumise kogu veekihi paksuses. Sellega uhutakse setted trapist kohe läbi ja tulemuseks on isepuhastuva šifooni lahendus. Samas on trapi ehitus selline, et on võimalus kanalisatsioonisüsteemi puhastada spetsiaalse trossiga ilma trappi lahti võtmata.
Vesilukk toimib ainult piisava veekihi olemasolu korral. Sageli kurdavad kliendid, et hais tungib tuppa, ja otsivad probleemile lahendust. Lahenduse otsimisel tuleb kõigepealt aru saada põhjustest.
Kui igapäevase või nädalase kasutusega trapist levib haisu, on Pekka Porkaneni sõnul põhjuseks see, et kanalisatsioonitorustik valesti ehitatud. See on kas liiga pikk, ebapiisava läbimõõdu, liiga suure languse või paljude suunamuutustega.
Kõik need asjaolud takistavad kanalisatsioonipüstiku kaudu piisavas koguses õhu juurdepääsu trapi äravoolutorustikku ja tekkiva hõrenduse tõttu imetakse haisulukk veest tühjaks.
„Samuti võib kanalisatsioonipüstik ise olla ebapiisavalt õhutatud, mille tunnuseks on lurin trappides, kui näiteks WC-potti loputada. Haisu leviku takistamiseks on kas spetsiaalsed klapiga vesilukud või saab lisada membraani, mis takistab haisu pääsu ruumi. Membraani puhul tuleb arvestada vee läbilaskevõime vähenemisega,“ seletab Pekka Porkanen.
Kel on huvi, võib järgnevalt lisatud pikemast videost vaadata, kuidas renntrappi paigaldada.

Ehitus ja Remont