Nii Tallinnas, Tartus kui ka teistes Eesti aktiivsemates linnades on viimastel aastatel saatnud kasvavat tehinguaktiivsust lisaks kodu ostjatele ka kinnisvarasse investeerijad. Üürikorteritesse on investeeritud ennekõike Tallinnas ja Tartus, mille tulemusena on hinnalt kasvanud peamiselt tüüpkorterid ning väiksemad kööktoad ja muud mikrokorterid.
Tallinnas on aga üürikorterite tootlused taas langenud võrdlemisi madalale tasemele, mis on keskmisest enam haritud investeerimishuviliste osas asunud ostumõtteid aina enam edasi lükkama.

Avalikult pakutavate kuulutuste seast on investeerimiseks sobilikke pakkumisi üha raskem leida. Võimalused alternatiivsetest kanalitest, nagu näiteks pankrotipesadest, varasid soetada on samuti kadumas. Väljaspool Eesti mahajäänumaid piirkondi on kinnisvaraga seotud täitemenetlusi tänases majanduskeskkonnas järjest vähem ning ka kohtutäiturite poolsed enampakkumiste alghinnad on sarnaselt kinnisvaraturule kui tervikule oluliselt kasvanud. Olukorras aga, kus vaba rahalist kapitali on turul võrdlemisi palju ning investeerimiseks sobilikke objekte vähe, on asutud siirduma riskantsematesse piirkondadesse, eesotsas Eesti suurematesse väikelinnadesse.

Ärikinnisvara turul on viimaste aastate kõrge ehitusaktiivsuse tulemusena kasvanud olulisel määral ennekõike büroopindade pakkumiste arv, mille juures aga üürileandjate vaheline konkurents on olemasolevate üürnike hoidmiseks ja uute leidmiseks kasvanud. Ennekõike on väljavaated halvenenud ehituslikult vanemate büroo- ja kaubanduspindade omanike seas, kelle pindadelt on üürnikud lahkumas tänapäevase ehituskvaliteediga hoonetesse, kus igakuine üür on küll mõnevõrra kõrgem, kuid kõrvalkulud on madalamad.