HÜVA NÕU | Samm-sammult: seina värvimine ei pea olema raketiteadus
Valmista tuba värvimiseks ette
Enne värvimistöödega alustamist tuleb teha rida ettevalmistustöid. Ka spetsialistid tõdevad, et ettevalmistus on tegelikult suurem osa tööst ja võtab tavaliselt kodustes tingimustes rohkem aega kui värvimine ise. „Aknad, uksed, liistud, pistikud jne peavad olema maalriteibiga värvitavast pinnast eraldatud. Mööbel, kardinapuud, valgustid ja muu teisaldatav tuleb värvimise ajaks eest ära tõsta,” loetleb Sild, millele tähelepanu pöörata, ja lisab siis, et kõik, mida ei saa ära liigutada, tuleb katta maalrikilega. Kõige olulisem on tema sõnul aga kinni katta põrand, sest kuivanud värvipritsmeid on hiljem tülikas või isegi võimatu aluspinda rikkumata eemaldada.
Ruumi värvimisrüüsse seadmise kõrval on oluline pöörata tähelepanu toa temperatuurile, et vältida värvi liiga kiiret kuivamist. Niisamuti peaks jälgima, et ei tekiks tuuletõmmet. Alpina tehnilise konsultandi sõnul on värvimistöödeks sobiv temperatuur 15–18 kraadi. Kindlasti ei tohiks see küündida aga üle 24 kraadi, tõdeb Lasse Sild.
Värvimistöid alusta kruntimisest
Nii nagu ülejäänud ruum, tuleb mõistagi värvimiseks ette valmistada ka aluspind. „Aluspinnad peavad olema tugevad, puhtad, kandvad ja ilma nakkumist takistavate osakesteta,” rõhutab Glivenko, et värvimistöid tuleb alustada aluspinna kruntimisest ning teavet ettevalmistuse ja sobiva kruntvärvi kohta leiab toote tehnilises infost. Mis juhtub aga siis, kui kruntimine vahele jätta? „Kruntimata pinnal võib imbuda värv aluspinda ebaühtlaselt,” selgitab Glivenko, et nii võib juhtuda, et pärast värvi kuivamist leiad seintelt ja lagedelt laigud. Krunditud pind soodustab aga ka väiksemat värvikulu.
Värvivalikul lähtu ruumi funktsioonist
Värvide erinevad omadused teevad nad sobivamaks ühtede ja sobimatuteks teiste pindade jaoks. „Mööbli- ja põrandavärvid peavad olema tugevamad ning nakkuma vähem poorsemate pindadega, seinavärvid peavad olema pestavad, laevärvid täismatid jne,” kirjeldab Lasse Sild põhitõdesid, mis aitavad värvimaailmas orienteeruda. Ka Glivenko nõustub, et värvivalikut tehes tuleb lähtuda eelkõige värvitava ruumi funktsioonist – kas värvima hakatakse garaaži, vannituba, kööki, lastetuba või hoopis elu- või magamistuba ehk kas pind peab olema pestav, puhastatav või mitte.
Valikul aitab seegi, kas soovitakse läikivat või matimat pinda. „Mida läikivam värv, seda pesu-, kulumis- ning määrdumiskindlam ta on,” selgitab Glivenko, et matt värv ei ole kuigi pesemiskindel, olgugi et on üksikuid erandeid. Mati värvi kasuks räägib tema sõnul aga asjaolu, et see peidab pinnal pisidefektid, samal ajal kui läikiv värv toob need pigem esile.
Õige värvimisvahend ilusa tulemuse võti
Värvirulle jagatakse kolme rühma: pikakarvalised, keskmise karvaga ja lühikese karvaga rullid. Kuidas aga valida see õige? „Siseseinte ja lagede värvimiseks on soovitatav kasutada keskmise karvaga rulle, mille karvapikkus on 11 või 12 mm,” selgitab Glivenko, et need jätavad pinnale ühtlase ja madala mustri. Lasse Sild rõhutab, et pikemakarvaline rull võib küll tähendadada kiiremat katvust ja värvitööd, aga ka suuremat tekstuuri ja värvikulu. Madala karvaga rull jällegi jätab küll peene struktuuri, aga võib põhjustada rullitriipe, sest õhuke värvikiht kuivab ruttu ja tekivad ülekatted. Küll aga soovitab ta kasutada siledal pinnal keskmise karvaga rulli ja struktuursel pinnal pika karvaga rulli.
Pintsli valik sõltub paljuski tootest. „Lakid ja läikivad värvid vajavad pintsleid, mis siluvad hästi pinda. Seina-, lae- ja fassaadivärvid vajavad pintsleid, mis mahutavad hästi värvi,” selgitab Sild, et kindlasti tasub sobiva valikul konsulteerida müüjaga. Glivenko sõnul aitab siinkohal põhitõde, et naturaalse karvaga pintslid sobivad lahustipõhistele toodetele ning sünteetilise karvaga pintslid vesialuseliste värvide ja lakkidega töötamisel.
Kuidas arvutada vajamineva värvi kogust?
Alpina tehniline konsultant Aljona Glivenko: Esmalt tuleks mõõta värvitav pind – pikkus korda kõrgus – ning sellest maha arvestada aknad ja uksed. Üldiselt on ligikaudne värvikulu toote pakendil või etiketil kirjas. Olenevalt värvist saab 1 liitri värviga värvida 6–10 m2 ühe kihi kohta. Kahe kihi värvimisel tuleb värvi kogus korrutada kahega. Samuti mõjutab värvikulu aluspind, mida soovitakse värvida. Imava ja ebatasase aluspinna puhul on värvikulu suurem kui mitteimaval ja siledal pinnal.
Mõnikord juhtub, et värv jääb seinas hoopis teine, kui poes valides tundus. Kuidas sellist olukorda vältida?
Karl Bilderi kaupluse juhataja Lasse Sild: Hästi valgustatud ruumis võivad toonid näida heledamad, hämaras tumedamad. Samamoodi avar vs. kitsas ruum. Samuti mõjutab seda, kuidas toon mõjub, millised on teised värvid selle ümber (põrand, kardin, mööbel, teised seinad jne).
Ka valgus mängib rolli. Päevavalguses, halogeen- ja LED-lambi valguses võib üks toon näida erinev. Mõned oranžid toonid võivad päevavalges olla roosakad ja lambivalges kollased; mõned pastelsed rohelised võivad päevavalges tunduda hallid jne.
Hinnang on alati ka subjektiivne – iga inimene tajub toone erinevalt. See, mis ühele võib tunduda kerge ja hele, võib teisele mõjuda kõleda ja steriilsena. Ja vastupidi – mis ühele inimesele tundub tume ja sünge, võib teisele mõjuda küllusliku ja hubasena.
Soovituslik on värvikaardist toone valida selles keskkonnas, kus värvitakse. Samuti on võimalus toonida 0,5 l proovipurk, et värvitavale seinale mõneruutmeetrine ala värvida. Sedasi saab ülevaate, kuidas tundub toon suuremal pinnal. PS! Nädispinna korral teha värvi servad kuiva rulliga, et mitte jätta rante, mis võiksid hilisema kattevärvi alt näha jääda.
