Energiatõhusate hoonete tähtaeg läheneb. Kuidas klassifitseeritakse energiatõhusaid hooneid?

 (5)
Energiatõhusate hoonete tähtaeg läheneb. Kuidas klassifitseeritakse energiatõhusaid hooneid?
Shutterstock

Umbes 33% Eestis kasutatavast energiast kulub elamutele ja seetõttu on Eestis väga oluline muuta eluhooned energiasäästlikumaks. Alates 2019. aastast kehtib nõue, et kõik avaliku sektori uued ehitatavad hooned peavad olema liginullenergiahooned. Erasektorile hakkavad nõuded kehtima alates 2021. aastast. Vaatame lähemalt, millised on erinevad energiatõhusad hooned.

Madalenergiahoone kavandamisel on kõige olulisem tagada, et hoone soojuskaod oleks väikesed, tehnosüsteemid energiatõhusad ja vaba soojust kasutataks otstarbekalt. Hoonete välispiirdetarindid peavad olema piisavalt soojustatud, minimaalsete külmasildadega ja õhuleketega. Need on energiatõhusa hoone põhikomponendid.
Vaatame lähemalt, kuidas klassifitseeritakse energiatõhusaid hooneid.

• Madalenergiahoone (low energy building) on parima võimaliku ehituspraktika kohaselt energiatõhusus- ja taastuvenergiatehnoloogiate lahendustega tehniliselt mõistlikult ehitatud hoone, mille juures ei eeldata lokaalset elektri tootmist taastuvenergiaallikast. Madalenergiahoone energiatõhususarv ei tohi ületada piirväärtust väikeelamutes ja korterelamustes 120 kWh/m2 a. Madalenergiahoone energiatõhusus sõltub hoone arhitektuursest lahendusest, piirdetarindite ehitusfüüsikalistest omadustest, tehnosüsteemidest ja energiaallikatest. Üldiselt on madalenergiahoone teostatav liginullenergiahoone lahendustega lokaalse elektri tootmise vajaduseta.

Seotud lood:

• Liginullenergiahoone (nearly zero energy building nZEB) on parima võimaliku ehituspraktika kohaselt energiatõhusus- ja taastuvenergiatehnoloogiate lahendustega tehniliselt mõistlikult ehitatud hoone, mille energiatõhusarv on suurem kui 0 kWh/m2 a, kuid mitte suurem kui määruses sätestatud. Liginullenergiahoone energiatõhususarv ei tohi ületada järgmisi piirväärtusi: väikeelamutes 50 kWh/m2 a ja korterelamutes 100 kWh/m2 a.
Liginullenergiahoones kasutatav energia peab olulisel määral pärinema kohapeal või lähiümbruses toodetud taastuvatest energiaallikatest. Liginullenergiahoones vaadeldakse energiabilanssi aasta kui terviku ulatuses ja eeldatakse, et olukorras, kus kohapeal toodetud taastuv elektri kogus ületab elamus tarbitavat energiat, on võimalik ülejääk tarnida (müüa) elektrivõrku.

• Netonullenergiahoone (net zero energy building ZEB) on hoone, mille aastane neto energiakulu ja CO2 emissioon fossiilsete kütuste kasutamisest on null, kogu hoone vajaminev energia on toodetava ja võrkumüüdava ning võrgust ostetava energiakoguse puhul bilansilises tasakaalus. Nulleenergiahooneid on võimalik kasutada ka off-grid (võrguga ühendamata) lahendusena, sel juhul peab kogu hoones vajamineva energia tootma kinnistu piires.

• Plussenergiahoone (plus energy building) on hoone, millele paigaldatud lokaalsete taastuvenergia tootmisseadmete abil toodetakse rohkem energiat kui hoones aasta jooksul tarbitakse ning kogu ülejääk müüakse võrku.

• Passiivmaja (passive house) on energiatõhus hoone, mis on projekteeritud ja ehitatud vastavalt passiivhoone meetodile; terviklik kvaliteedi tagamise süsteem, mis pöörab tähelepanu ennekõike suurele hulgale detailidele, kuidas hoone küttevajadust alla viia; on olnud ajalooliselt teednäitav meetod; tänapäeval on traditsiooniliselt passiivmaja nime all tuntud tegevused üldaktsepteeritavalt vajalik esimene samm energiatõhusa hoone loomise (praegu Eestis ka miinimumnõuete täitmise) suunas; passiivmajale saab juurde luua taastuvenergia toomise osa (liginullenergiahoone, netonull- ja plussenergiahoone). Passiivhoone on standard- ja vabatahtlik sertifitseerimise süsteem, mis võib anda riikliku märgisesüsteemi kõrval lisa kvaliteedi tagatise ja see on kasutusele võetud mitmetes riikides (Saksamaal, Austrias, Rootsis, Norras ja Soomes).
Lähemalt saad energiatõhususe miinimumnõuetega tutvuda siin.