Kõik uued rajatavad hooned, mis valmivad peale 2021. aastat, peavad vastama liginullenergiahoone (edaspidi nimetus nZEB) energiatõhususe tasemele ehk siis olema A-energiaklassiga. Nii näeb ette Euroopa Liidu hoonete energiatõhususe direktiiv (2010/31/EL). Seega – nelja aasta pärast peaksid nii tellijad kui ka ehitajad selleks väljakutseks valmis olema. Kuidas meil aga seni on läinud? Tuleb nentida, et mitte väga hoogsalt.

Vaatame esmalt tõtt statistikaga.
* Alates 2013. aastast on arvutuslikke A-energiaklassi märgiseid väljastatud 391 tükki. Neist aktualiseeritud ehk hoone andmetega seotud on 224 tükki. Aktualiseerimine toimub ehitusloa väljastamise käigus, märgised on selleks hetkeks juba ehitisregistrisse kantud. Seega on märgiste koguhulk aktualiseeritud märgistest suurem.
* Möödunud aastal aktualiseeriti 65 arvutuslikku A-klassi energiamärgist.
* Alates 2013. aastast on tegelikel tarbimisandmetel põhinevaid A-klass märgiseid väljastatud 48 tükki.
* Mingi positiivse märgi A-klassiga hoonete kavandamisest ja populaarsuse kasvust annab 2016. aasta väljavõte üksikelamute kohta. Nimelt väljastati möödunud aastal 61 arvutuslikku A-klassi märgist, neist aktualiseeriti 37. Seega moodustavad üksikelamute aktualiseeritud märgised umbes poole kõigist möödunud aastal aktualiseeritud A-klassi märgistest.
* Tegelikel tarbimisandmetel põhinevaid A-klassi märgiseid väljastati üksikelamutele möödunud aastal vaid 2 tükki.

„See on tõsi, et täna ei ole nZEB hoonete osatähtsus püstitatud hoonete koguhulgas väga suur. Selleks on aga objektiivsed põhjused. Liginullenergiahoonete energiatõhususe tase sätestati 2013. aasta alguses. Ehitus on aga pikk protsess, sest hõlmab nii hoone projekteerimist, loa menetlust kui ehitamist. Seega on periood olnud meil veel lühike. Samuti mängib rolli asjaolu, et kõrge energiatõhususe saavutamine on seotud suurema alginvesteeringuga ja seega riskiga, et rakendatud lahendused ei õigusta end hiljem majanduslikult,“ kommenteerib majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ehitus- ja elamuosakonna nõunik Margus Tali.

Turg pole üleminekuks valmis

Eesti Ehitusettevõtjate Liidu tegevjuht Indrek Peterson nendib, et turg pole 2021. aastal selliseks üleminekuks valmis, ja mitte ehitajate poolt, vaid tellijate ja kavandajate poolt vaadatuna. Tellija peab siin väga täpselt teadma, millises kvaliteedis ta hoonet tahab. „Mida siis ütleb termin liginullenergiamaja? Tegelikult mitte midagi. Kui me näiteks ehitame soojustamata ühekordsete akendega maja, mille energiaterve on aastas üle 300 MWh/m² kohta, aga samas paneme püsti tuuliku ning katusele päikesepaneelid ja toodame samas mahus energiat, siis justkui on kõik korras. Aga kas me sellist tulemust tahtsime? Liginullenergiamajas peame energiatarbimise bilansi tasakaalus hoidma. Kas me siis kulutame majas nii vähe energiat, et seda juurde toota pole vaja. Või kulutame palju energiat ja toodame seda ise juurde,“ seletab Indrek Peterson valikute küsimust. Loomulikult oleks mõistlik, kui soojustaksime paremini ning rajaksime efektiivsemad tehnosüsteemid, mis kulutavad vähem energiat.
„Liginullenergiamaja standardile vastavalt ehitamine on viiendiku võrra kallim. Praegune ehitusturg on väga hinnatundlik. Ka 5%line hinnahüpe hakkab ehitusturgu maha jahutama,“ prognoosib Indrek Peterson.
Liidu juhi arvates oleks võinud uutele energiastandarditele üle minna juba varem kavalate motivatsioonimeetmetega. „Kui keegi oleks soovinud ehitada endale liginullenergiamaja, siis oleks tal võimalus saada 20% investeeringust tagasi. See oleks tellijaid motiveerinud ning ehitusturgu hoogustanud. Indrek Petersoni arvutuste järgi oleks läbi maksulaekumiste tulnud riigile märgatavalt rohkem tagasi, kui see 20% suurune panustamine. Ja praeguseks oleks ka ette näidata edulugusid kui ainul viis.
Indrek Peterson kardab, et enne 2021. aastat hakatakse massiliselt välja võtma ehituslubasid. Viimased kehtivad ju 7 aastast ning vanade lubade alusel saab ehitada veel vanade nõuete järgi. Sisuliselt ei saavutata püstitatud eesmärki. Indrek Peterson kardab, et pärast 2021. aastat võib ehitusturg hanguda ning langetakse sügavasse auku.

Tagant saab tõugata vaid turu nõudlus

Mis siis aitaks olukorda parandada? Kell ju tiksub! „Oluliseks teguriks, mis tõukaks arendajaid riskidest hoolimata tagant, on turu nõudlus vastavate hoonete järgi. Erinevalt mitmetest teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest, kus on antud valdkonna nõuded väga pika ajalooga ning tarbijatel kujunenud kõrged ootused hoonete energiatõhususele, kehtestati hoonete energiatõhususega seotud miinimumnõuded Eestis alles 2008. aastal. Energiatõhususe arvestamine valikute langetamisel alles juurdub. Eelnimetatud teguritest veel suurema kaaluga on kulutõhususe printsiip. Täna kehtivad energiatõhususe miinimumnõuded on sätestatud kulutõhusatena. See tähendab, et hoone püstitamise alginvesteering ja püsikulud hoone plaanitud kasutusaja jooksul tagavad hoone omanikule majanduslikult soodsaima lahenduse. 2013. aastal oli kulutõhusaks tasemeks uue hoone püstitamisel C-klassi alumine piir,“ seletab Margus Tali.
Seega oleks 2013. aastal A-klassi energiatõhususe hoone rajamisel ja kasutamisel olnud kogukulu suurem kui C-klassiga hoone rajamisel ja kasutamisel. nZEB hoonete nõuded on määratud eeldusega, et aastaks 2021 on need kulutõhusad.
Energiatõhususe nõuete kulutõhusust kontrollitakse kuni viie aasta möödudes. Seega võib hiljemalt 2018. aasta alguses oodata energiatõhususe miinimumnõuete korrektsiooni. Sellega seoses on TTÜ tegemas uut kulutõhususe analüüsi. 2013. aasta eelduste kohaselt peaks miinimumnõuded möödunud viie aasta jooksul olema nihkuma ühe klassi võrra kõrgemale.

Riik peab kaks sammu eespool astuma

Millega saab siin riik kaasa aidata? Eeldatakse, et riik näitab antud teemas eraturule positiivset eeskuju. Margus Tali sõnul rakenduvad nZEB nõuded riigile kaks aastat varem ehk aastast 2019. Tänaseks on Riigi Kinnisvara AS A-energiaklassiga hoonetest võetud kasutusele Põlva Gümnaasium. Kõrgeima energiatõhususe klassi nõuetest lähtudes rajatakse ka ministeeriumite ühishoone.
„Sellistel projektidel on oluline roll, sest need aitavad ehitusturul levitada arusaamist nZEB nõuetest ja loovad kompetentsi ning kindlust, et nZEB tase on saavutatav. Üldiselt on Riigi Kinnisvara AS hoonete plaanimisel täna valiku ees, kas rajada A või B-klassi hoone ja valmistub nZEB nõuetele üle minema kaks aastat varem, võrreldes üleüldise nZEB nõude rakendumisega,“ räägib Margus Tali.

Kolm plussenergiamaja

Kui palju on aga Eestis rajatud näiteks plussenergiamajasid, seda täpselt teada ei saagi. Plussenergiahoonetega seonduvaid nõudeid direktiivis sätestatud ei ole ja seega ei ole ka meil siseriiklikul tasemel plussenergiahooneid nZEB hoonetest erinevalt piiritletud ning nende arv ehitusregistrist välja ei tule.
Plussenergiahoone on hoone, mis toodab rohkem energiat, kui ära tarbib. Hoone koosseisu arvatakse ka kinnistul paiknev lokaalse taastuvenergia süsteem. Kui vastava süsteemi poolt toodetud energia hulk, mis müüakse võrku tagasi, ületab energia hulka, mis on hoone sisekliima tagamiseks (kütmiseks, jahutamiseks, sooja vee tootmiseks, ventileerimiseks, valgustamiseks jne) kasutatud, ongi tegemist plussenergiahoonega.
Turgu uurides ja seni teadaolevatele andmetele toetudes peaks täna olema Eestis ehitatud kolm plussenergiamaja. Ehitusfirma Seve on ehitanud 2 ja Fasteco OÜ 1 plussenergiamaja. Millised on ehitajate kogemused plussenergiamajadega? Eesti esimene plussenergiamaja Ave Lõuna-Eestis valmis Sevel 2014. aastal. Maja toodab elektrienergiat 1 kWh/m²/a rohkem kui tarbib.
„Kogemused on sellised, et Eestis ei ole otstarbekas plussenergiamaja ehitada, sest riik ei kompenseeri lisaenergia tootmist,“ ütleb Seve Ehituse juhataja Vello Enniste.
Üldjuhul paigaldatakse plussenergiamajja kütte ja soojavee tootmiseks kas õhk-vesi või maaküttepump. Ventilatsiooni tõhusaks tagamiseks paigaldatakse soojustagastusega agregaat. Põhimõtteliselt kasutatakse plussenergiamaja juures ära nii maa-, õhu- kui ka päikeseenergia.
Vello Enniste sõnul tuleb muidugi valida kõige soojapidavamad ja tuulekindlamad materjalid ning neid peab ka insenertehniliselt õigesti konstruktsioonis kasutama. Muide, kortermaja plussenergiamajana ehitada on isegi lihtsam, sest välispiiret on põranda pinna kohta vähem.
Keila vallas Põllkülas valmis möödunud aasta sügisel Fasteco OÜ esimene plussenergiahoone. Hoone energiatõhususe arv on -6 kWh/m²/a. Ehitusele eelnes pool aastat täpset inseneritööd. Arvutati välja, milline on hoone energiavajadus, millised kütte ja jahutuskulud. Teisalt leiti, kui palju vajalikku suudab maja ise tagasi toota. Ruumide paigutust ja varikatuste-terrasside asukohti planeeriti väga täpselt, et energiat tubade üleliigsele kütmisele või jahutamisele poleks vaja kulutada.
„Kogemus plussenergiamaja ehitusel on olnud meil pigem positiivne. Esialgne väljakutse oli huvitav just projekteerimise etapis, kus pidi looma kompaktse ja ühtse süsteemi kõigi maja osade vahel – majakarp, avatäited, elekter, ventilatsioon, küte, vesi-kanalisatsioon, taastuvenergia. Lisaks veel krundiga seotud asetus ja katusekalle,“ meenutab Fasteco juhatuse liige Oliver Lehtmets.

Probleemiks kõrgem hind ja vähesed kogemused

Miks nii väike huvi on plussenergiamajade vastu? „Põhiline takistus on ikka lõpptarbija vähene teadlikkus, natuke kõrgem ehitushind ja inseneride puudus ehitusprotsessis, kes pakuks välja häid lahendusi,“ ütleb Vello Enniste. Plussenergiamaja ehitus ei lähe kallimaks üle 20%. Tasuvus oleneb energia kuluvahest pinnale, energia hinnast ja selle tõusust ajas.
Ka Oliver Lehtmets arvab, et tellijad pelgavad kõrget hinda „Plussenergiamajade vähesuse põhjuseks on arvatavasti olnud ikkagi hind. Väga vähesed võtavad ette ning ehitavad endale plussenergiamaja, kui see on 20-30% kallim tavalise B-energiaklassi maja ehitusest. Ette valmistatud ja hästi kavandatud tegevustega täisvalmiduses hoone ehitushinnad algavad 1000 eurot brutoruutmeetri kohta.“
Kitsaskohtadena toob Oliver Lehtmets välja selle, et üldiselt on plussenergiamajade ehitus Eestis suhteliselt algusfaasis ning kogemusi napib. „Õnneks leidsime endale abiks mitmeid insenere ja teadmistega isikuid, kes suunasid meid õigetele mõtetele ning seal saime isekeskis edasi minna. Väga oluliseks on osutunud ka järeltegevus, kus oleme teostanud valminud plussenergiamaja kohta mitmeid mõõtmisi ja täiendavaid arvutuslike kontrolle. Oleme reaalajas mõõtnud süsteeme ning kvalifitseeritud inseneride abil otsinud uusi lahendusi, et süsteem paremini paika saada ning lahendused oleks veel efektiivsemad,“ ütleb Oliver Lehtmets.
Muidugi tuleb lõpuks arvestada ka seda, et mida keerulisem on tehnoloogia, seda kallimaks läheb hilisem hooldamine ning see vajab ka hästi haritud spetsialiste.

Mis on mis? 

Eelmisel sajandil valminud maja aastane küttekulu on 250 kWh/m² ja enam.

Liginullenergiahoone (nearly zero energy building: nZEB): parima võimaliku ehituspraktika kohane energiatõhusus- ja taastuvenergiatehnoloogiate lahendustega ratsionaalselt ehitatud hoone, mille energiatõhususarv on suurem kui 0 kWh/(m²a), kuid korterelamute puhul mitte suurem kui 100 kWh/(m²a). Liginullenergiahoones kasutatav energia peab olulisel määral pärinema kohapeal või lähiümbruses toodetud taastuvatest energiaallikatest. Liginullenergiahoones vaadeldakse energiabilanssi aasta kui terviku ulatuses ja eeldatakse, et olukorras, kus kohapeal toodetud taastuv elektri kogus ületab elamus tarbitavat energiat, on võimalik ülejääk tarnida (müüa) elektrivõrku.

Madalenergiahoone (low energy building): energiatõhus hoone, mille energiatõhususarv korterelamu puhul on ≤ 120 kWh/(m²a). Madalenergiahoone energiatõhusus sõltub hoone arhitektuursest lahendusest, piirdetarindite ehitusfüüsikalistest omadustest, tehnosüsteemidest ja energiaallikatest. Üldiselt on madalenergiahoone teostatav liginullenergiahoone lahendustega lokaalse elektri tootmise vajaduseta.

Netonullenergiahoone (net zero energy building, ZEB): hoone, mille aastane neto energiakulu ja CO2 emissioon fossiilsete kütuste kasutamisest on null, kogu hoone vajaminev energia on toodetava ja võrkumüüdava ning võrgust ostetava energiakoguse puhul bilansilises tasakaalus. Nulleenergiahooneid on võimalik kasutada ka off-grid (võrguga ühendamata) lahendusena, sel juhul peab kogu hoones vajamineva energia tootma kinnistu piires.

Plussenergiahoone (plus energy building): hoone, millele paigaldatud lokaalsete taastuvenergia tootmisseadmete abil toodetakse rohkem energiat kui hoones aasta jooksul tarbitakse ning kogu ülejääk müüakse võrku.
Passiivhoone (passive house): energiatõhus hoone, mis on projekteeritud ja ehitatud vastavalt passiivhoone meetodile. Hoone kütmiseks ja jahutamiseks ei tohiks aastas kuluda üle 15 kWh/m².

Passiivhoone on standard- ja vabatahtlik sertifitseerimise süsteem, mis võib anda riikliku märgisesüsteemi kõrval lisa kvaliteedi tagatise ja see on kasutusele võetud mitmetes riikides (nt Saksamaal, Austrias, Rootsis, Norras ja Soomes). Passiivmaju hakati ehitama 1990. aastate alguses Saksamaal.