Ehitusbioloog Triin-Liis Härma aitab Austraalias luua terve sisekliimaga kodusid. Loe, millised ohud võivad inimesi hoonetes varitseda
Oma kutseoskused omandas Triin-Liis Härma Austraalias, Melbourne’is asuvas koolis nimega Australian College of Environmental Studies. Ta on ka Austraalia Ehitusbioloogide Liidu ning Okeaania Raadiosagedusliku Teadusnõu Assotsiatsiooni liige
Kus saab üldse õppida ehitusbioloogiks?
Ehitusbioloogiat praktiseeritakse Saksamaal juba alates 1970ndatest, kuid Austraalias (samuti ka mujal maailmas) on see elukutse veel üsna vähetuntud. Melbourne´is tegutseb Australian College of Environmental Studies, mis pakub kõige laialdasemat spetsialiseeritud haridust sellel alal ning ühtlasi on see ka ainukene kool, mis on valituse poolt akrediteeritud.
Lisaks tegutseb juba alates 2007. aastast ka Austraalia Ehitusbioloogide Liit, mille eesmärk on ehitusbioloogia osas harida nii avalikkust, ettevõtteid, arste, erinevaid spetsialiste kui ka valitsust.
Eestis ehitusbioloogiat erialana kahjuks kusagil õppida ei saa, kõige lähim riik selleks on Saksamaa.
Millega ehitusbioloogia tegeleb?
Ehitusbioloogia on teadus, mis läheneb holistiliselt ehitatud keskkonnale ning pakub realistlikke lahendusi, kuidas luua hooneid ja elukeskkondi, mis toetaksid ennekõike tervet keha ja vaimu.
Ohud, mida ehitusbioloogia puudutab, sisaldavad väga paljusid erinevaid valdkondi – vesi, õhk, bioloogilised saasteained (hallitus), allergeenid, samuti ka elektromagnetväljad ja geopaatiline stress.
Meie ettevõte pakub samuti mitmeid erinevaid teenuseid. Kõige levinumaks on Tervisliku Kodu Audit, mille eesmärk on vaadata kodu kui tervikut ning aidata klienti veefiltri, kodukeemia ja isikuhooldustoodete valimisel, testida elu- ja tööruumides elektromagnetkiirgust ning anda soovitusi selle vähendamiseks, vajadusel testida siseruumides õhku (tuvastamaks lendlevaid orgaanilisi osakesi ja hallitust) ning anda nõu parema sisekliima- ja õhu loomiseks ruumis.
Peamiselt pöörduvad kliendid minu poole, kui neil on üks või teine terviseprobleem, millele ei nemad ega sageli paljud arstid ei ole suutnud lahendust leida, sest neil puuduvad teadmised elu- ja töökeskkonna mõjudest inimese tervisele. Näiteks põranda all lekkiv toru tekitab aja jooksul piisavalt niiskust, mis omakorda on sobiv keskkond hallituse tekkeks. Hallitus on omakorda põhjuseks lugematul hulgal terviseprobleemidele, mis teatud hulgale inimkonnast võib väga kurvalt lõppeda. Muide, 24%-l inimestest ei teki hallituse vastu antikehasid.
Näiteks mööblipoest koju toodud uhiuus diivan ja aknakatted võivad peita endis broomi sisaldavaid kemikaale, mida kasutakse erinevate toodete tulekindlaks muutmisel. Kui neil ei lasta piisavalt kaua väljas tuulduda või ei õhutata (eriti talvisel ajal) maja teatud aja jooksul piisavalt, võib tulemuseks olla broomi mürgistuse tagajärjel tekkinud kirss angioomid.
Kuid on ka kliente, kes pöörduvad minu poole juba siis, kui nad alles planeerivad oma kodu ehitama hakata. Sellised tööd on iga ehitusbioloogi ideaaltööd, sest niimoodi koostöös arhitekti, ehitaja ning elektrikuga, on võimalik luua terve kodu ning vältida kõik need probleemid, mida me muidu kodusid auditeerides näeme.
Millises tööetapis ehitusbioloog tavaliselt kaasatakse ja millised on tema ülesanded?
Ehitusbioloogi töö algab täiesti projekti alguses koostöös arhitekti ja ehitusdisaineriga. Ideaalsel juhul aitab ehitusbioloog kliendil juba ka maja krunti valida, veendudes, et see jääb piisavalt kaugele mobiilside mastidest, kõrgepingeliinidest, suurtest maanteedest, raudteest jmt. Võetakse arvesse ka ümbruskonda, kas seal on põllumaad, golfiväljakud vmt (pestitsiidide oht!).
Edasi abistab ehitusbioloog disaini osas, sobivate ehitusmaterjalide ja viimistlusvahendite valimisel ning loomulikult annab nõu ka vee filtreerimissüsteemide ning hoone üldise elektrokliima osas. Paljusid nüansse juba ehituse käigus arvesse võttes on võimalik luua oluliselt tervisesõbralikum elu- ja töökeskkond.
Tavaliselt on ehitusbioloog seotud projektiga kuni lõpuni, sest tihtipeale tekib ehituse käigus mitmeid küsimusi-probleeme, mida siis üheskoos omaniku/ehitaja/arthitektiga lahendatakse.
Üks suurepärane abimees tööd on WELL standard, mida nüüdseks rakendatakse juba 31 riigis üle maailma. See standard võtab arvesse seitset aspekti, mis mõjutavad igat inimest, kus iganes ruumis nad siis ka ei töötaks-õpiks.
Näiteks on teaduslikult tõestatud, et töötajad on tervemad ja puuduvad töölt vähem, kui neil on kontoris kvaliteetne õhk, sobilik valgustus, puhas joogivesi, sportimisvõimalused jmt.
Haiglas veedetud päevade arv väheneb kui haigla aknast avaneb vaade rohelusele, mitte betoonseinale. Koolides on õpilaste õpitulemused paremad, kui klassiruumides on loomulik valgustus ja meeldiv siseõhk. Samuti veedavad ka ostjad kauplustes enam aega, kui seal on meeldiv valgustus, õhk jne.
Eestis ei teata mõistet `ehitusbioloogia` peaaegu üldse. Teatakse, et hallitus on halb ning on mitmeid firmasid, kes hallituse eemaldamisega tegelevad. Teatakse, et tervisele kasulikum oleks oma kodu ehitada naturaalsetest ja hingavatest materjalidest.
Samuti teatakse, et elektormagnetkiirgus on tervisele väga ohtlik ning on loodud MTÜ Kogukonna Hüvanguks. Tallinna Tehnika Ülikooli juures teeb teadust Tarmo Koppel.
Ehitusbioloogia poolt vaadeldavaid erinevaid aspekte siiski teatakse ning on inimesi, kes nende asjadega tegelevad, kuid sellist terviklikku lähenemist, nagu ehitusbioloogia pakub, siiski ei ole.
Üldiselt on ühiskonna teadlikkus samuti üsna madal ning elatakse veendumuses, et turul olevad tooted (kodukeemia, isikuhooldustooted, plastik, ehitusmaterjalid, mööbel, mobiiltelefonid, sülearvutid jne jne) on ohutud ning korralikult testitud.
Reaalsus on see, et paljudel inimestel on erinevaid terviseprobleeme, kuid nad lihtsalt ei oska neid oma elukeskkonnaga seostada. Teadlikkuse ja info kättesaadavuse kasvades on kindlasti ehitusbioloogial ka Eestis oma koht.
Milliseid ohte peab ehitusbioloog ette nägema?
Peamiselt tuleb silmas pidada, et ehitises oleks kasutatud võimalikult naturaalseid ja vähemürgiseid ehitus- ja viimistlusmaterjale, et hoone elektrokliima oleks tervisesõbralik, et oleks kasutatud sobilikku veefiltrit ning muidugi ka seda, et hoone kasutajad oskaksid seal sees tervist hoidvalt elada.
Kõik need aspektid on ääretult olulised, sest tänapäeval veedame 90% oma ajast nelja seina vahel.
Viimase kahekümne aastaga on lapseea allergiad ning tähelepanu puudulikkuse ja hüperaktiivsuse häire suurenenud 400%, ühel lapsel neljast on astma, rinnavähkide arv on kahekordistunud, puberteediiga algab aina varem, spermatosoidide arv on kukkunud 50% ja lapsi saadakse in vitro viljastamise teel.
Peale teist maailmasõda oleme keskkonda paisanud kümneid-tuhandeid kemikaale, millest enamikku ei ole isegi korralikult testitud, veendumaks nende ohutuses inimese tervisele. Olukorra lootusetust ilmestab kenasti asjaolu, et Euroopa Liidul kulub kuni 5 aastat ühe kemikaali uurimiseks, kuid hoolimata sellest võetakse igal aastal kasutusse sadu kemikaale. Lisaks sellele on meil pidevalt soov osta oma lastele kõige uuemaid tehnoloogiavidinaid, mis suurendavad nende kokkupuudet potentsiaalsete kahjulike elektromagnetiliste sagedustega, mida veel nende vanavanemate lapsepõlves ei eksisteerinudki.
Meie kodu on meie kindlus ning enamusele meist ka suurim elu jooksul tehtud investeering. Hoolimata faktist, et me veedame 90% oma ajast siseruumides, omavad vaid vähesed inimesed, tervisespetsialistid ja isegi arstid head ülevaadet ohtudest, mis meid majas sees varitsevad.
Lapsed on elektromagnetväljadele eriliselt vastuvõtlikud, sest erinevalt täiskasvanutest on neil õhem kolju, nende immuun- ja närvisüsteem alles areneb ning nad puutuvad nende sagedustega kokku palju pikema aja jooksul.
Hiljutised uuringud näitavad, et 90% Austraalia lastest kasutavad kodus internetti ning kuni 30% 5.-14aastastest lastest ning 75% keskkoolilastest omab mobiiltelefoni. Eestis on see statistika veelgi kõrgem.
Ehitusmaterjalid võivad mõjutada kodu elektrokliimat nii positiivselt kui ka negatiivselt. Näiteks materjalid nagu tellis, puit, krohv ja tsement imevad raadiosageduslikku elektromagnetenergiat, samas nimetatud kiirgus peegeldab tagasi metallpindadelt ja raudbetoonilt.
Võtame näiteks metallkatuse. Katus peegeldab ära lähedalasuva mobiilimasti kiirguse, kuid hoiab kinni majas sees tekkivad kiirgused, luues koondumispaigad, mida on võimatu tuvastada ilma vastava mõõteseadmeta.
Nagu arvata võib, ei soovita ükski ehitusbioloog ehitada terasraamiga maja, kus on alumiiniumraamidega aknad, mis on ehitatud betoonile ning kaetud metallkatusega, kuigi see on just see, mida `roheline liikumine` tungivalt soovitab.
Sarnane on olukord ka kiirgust peegeldavate värvide ja kangastega, sest nende kasutamine ilma kiirgusallikat eemaldamata võib tekitada veelgi suuremad terviseprobleemid, sest kiirgus peegeldab tagasi majja.
Põgus kokkupuude tugevate elektromagnetväljadega tõenäoliselt enamikele inimestele terviseprobleeme ei tekita. Aga pikaajaline kokkupuude nõrkade elektromagnetväljadega, on koht, kus probleemid hakkavad tekkima.
Kui palju arvestatakse maja ehitamisel ehitusbioloogi arvamusega?
Kui klient mind on protsessi kaasanud, siis on ta väga huvitatud, et lõpplahendus oleks maksimaalselt tervisesõbralik. Loomulikult on ka ehitusbioloog teadlik kliendi eelarve piirangutest ning selle raames tulebki leida parimad võimalikud lahendused.
Sageli kutsutakse ehitusbioloog siis, kui inimestel on juba tekkinud mitmeid terviseprobleeme. Kliendid võtavad vägagi arvesse antavat infot ja lahendusi.
Lisainfot saad www.ehitusbioloogia.ee
